Showing posts with label video. Show all posts
Showing posts with label video. Show all posts

Friday, April 5, 2013

Silly stuff. It matters. Everywhere.

Pühademeenutus. 




See reklaam, ma ôieti ei süvenenudki sellesse, mida see reklaamib, vai nav vienalga! (kas pole ükskôik läti k.), igaljuhul ajas videoke vana fleetwoodi armu sügelema jälle :) Loo originaalvideo muidugi palju traagilisem.

Wednesday, June 27, 2012

lätakad londonis



uhuuu, milline kidrataust. isiklikust elust nii palju, et tänks mang, u know everything - lubati keerulist juunilõppu. keeruline juunilõpp on käes. sada häda ühel ajal. aga eks need asjad tuleb nagu puske ära lahendada :)

Tuesday, April 17, 2012

mitu protsenti kevadele?

ja siis äkitselt pakatab jesse ware nimi igalpool... ja siis äkitselt oleks ta nagu siinsamas botaanikaaias
 ja jänese matarajal nartisissipõllul.


 



Thursday, March 8, 2012

mitte nii kiir ülevaade

Mul olid mõned mõtted. Need läksid nüüd kaduma...
Veidike õudust tekitav tõik tuli meelde: Tegutsen keeleõppimisel ise ka suure intuitsiooniga. Üldse õppimisel. Mis tähendab ka seda, et tihtilugu jätab mälu vahele mõned aastaarvud ja faktid ning jätavad meelde elu24 tüüpi tõigad. näiteks, et Lucretius Carus oli "veits hull", umbes nagu Juhan Liiv ja et tervematel perioodidel sai ta midagi kirjutada. Nagu ka Olav H. Hauge. Ja vist nagu Astrup ja Munchilgi oli samalaadseid häireid... ja noh, siis veel kindlasti on terve hunnik hullumeelseid. Peaks mainima, et nad meeldivad mulle. Võib-olla sellepärast, et tunnen mingisugust empaatiat?

Aga kirjandusfestivalist ka paar sõna äkki:

S. Lomheim, vana keeleguru, näeb oma uue raamatu kaanel täpselt samasugune välja, nagu ta päriselt on. Mida ta sööb? Mis kreeme kasutab? Olgu, pole oluline. Aga kahjuks ei mäleta ma ka midagi eriti tema jutust. Sai kohati kaasa noogutada ning kohati kahtleval seisukohal olla, kuid midagi eriti uut seal polnud -  Keele ja identiteedi suhe. Ahaa, kui keegi norra keelest arusaav isik siia juhtub, siis link tema kriitikakommentaaridele, päris naljakas.

Innustust andis ka rootsi kirjanik Johan Thorin, kes kõneles oma suguvõsa tugevatest saarenaistest, Ölandil. On nende juttude põhjal mitu juturaamatut kirjutanud. Sõdade vahel ja 2. ms ajal läbi tehtud katsumused ja naljakad seigad. Meenusid enda vanaema räägitud jutud, kuid merega need seotud ei ole. Hiiumaakatele Thorini raamatud sobiksid hästi.

Jutud vaarisadest ja -emadest, ajalugu ( eriti 2. Ms) siin ja praegu käsitletuna ( kui sisutühjalt see kõlas!) oli üldse terve festivali läbiv joon. Veel mitmed Teisest maailmasõjast ja selles hakkamasaajatest pajatavad kirjanikud olid kohal, kuid ma olin samal ajal luulekirjutamise töötoas või ei mäleta eriti midagi.

Vaaremast on terve luulekogu ka Morten Wintervoldil, kes ilmselt paljudele tundus kuidagi natuke suvakana, kuid tema kohta uurides tuleb välja, et ta on omaette sorti keelemees - redaktöör ja tõlkija ja kirjanik.  Tänu talle äkki hakkan ka Arbuusisuhkru-raamatusse veidi respekteeritumalt suhtuma(mulle ei sobi ikkagi fantastika ja sellised sümbolid vist :p), või sellese autorisse. Ühesõnaga, Wintervoldi 2009.a  luulekogu on äge, sisaldades kargeid/õrnu alliteratsioone ja kohati sellist mitmetähenduslikkust, millest saad aru, kui veidike kohalikus geograafias ja kultuurielus orienteerud, mis nagu tukkidest välja taotuna (jes from one of he's poems see kujund) annavad midagi sellist igavikulist kokku. Uus ja vana koos vms. Tutvusin mõistetega nagu geirfugl ehk .. eesti keeles sellist lindu ju ei eksisteerigi, migisuguse koleda, eestlasele mittemidagiütleva nimega, ajupuu on selline rannikurahva sõna ning minule endale võõras oli ka korstnamüts. Neid sõnu oli veel. Kuna luules on sõna esindatud ka ainult sõnumise eesmärgil ehk siis ta kuidagi hakkab ka rohkem silma terves oma loomuses, on kergemini lahtihaagitav ja samas puslesse sobituv kui mõnes pikas põnevusromaanis, niisiis jah, mulle meeldib nämmutada ja mõnuleda nende sõnade käes. Sellesama hullu Lucretsiuse põhimõte oli ka inimestes katarsist tekitada oma stressikäsitlustega... ehk hakkab lugejagi eeposetegelasega sama raskesti õhku hingama... ja katarsis ongi saavutet.

Teiseks läbivaks jooneks festaril oli Finnmarkis elavate vähemuste esitlemine, nende kirjavara tutvustamine, populariseerimiskatse. Venelased olid samuti kohal. Üldse, Kirkenesis ongi tänavanimed nii kirillitsas kui "normaalses" alfabeedis esindatud. Tuur Neidenisse saamikülakesse oli mõnus ja Zoya luuleread olid looduse romantikast kenasti kubisevad. Tema raamat on roheliste kaantega ning kirjutatud vene ja tõlgitud inglise keelde. Aga lokaalset seenesuppi vabatahtlikult eriti ei manustaks - inimesed ei tunne seal maitseaineid. Põhjendatud ka muidugi. See-eest murakamoosi oleks tahtnud küll lademetes koju kaasa pätsata. Sellessinases saamikeelemurrakus ( keeleteadlased löövad mulle vastu pead nüüd valede mõistete kasutamise eest) on eriti palju laene vene keelest ning laensõna kaffe tuleb siis norra keelest, vot. Aitäh on sealkandis samuti väga venekeelelik - Spässib.

Samas hoopis soomekeelelaadsemat saamindust rääkis Sara Margrethe Oskal, kes tegi väikese etenduse ( well, see oli päris pikk tegelikult "hele pakket") põhjapõdra elust ja saamivanaema noorpõlvest, mis andis ka väikese ülevaate nende uskumustest ja põhimõtetest. Nt hm, ei meenu ükski põhimõte. Igaljuhul kui seda nime kusagil näete, siis saate naturaalse ja emotsioonika näitamise osaliseks. Pärimusekandja.

Ahjaa, fröken Julie Riksteatri esituses oli ka kohalikul laval päris mahlakas. Kohalik teater aga oli natuke kummaline - Enne "ooteruumi" tuli silmitsi seista koduse välimusega kööginurgaga, rohelised kapid ja seinaplaadid, ning teatrijuht ja teised abilised olid riietatud erkkollastesse tuletõrjujasildiga helkurvestidesse. Etendus oli hea ja üsna värskendav, kuigi tundub, et oma vabaduseihaluses on trend näidata laval porgandpaljaid kehasid ja alkoholi tarbimist. Esireas istuvatel alaealistel igaljuhul jätkus rõõmu küllaga. Julie teema aga on ka igihaljas. Veidike feministlik ja veidike igaühe elutraagikat täis, mis on põhjuseks sellisele ja sellisele käitumisele, ja siis need klassivahed. Need toimivad ka tänapäeval, kuidagi selliste nähtamatute seinadena. Laintantsu oli ka. Kz, laintants oli ka! Intervjuutehnikat oli ka. Kõike oli. 

Helene Uri oli ka muhe, oma sotsiaalses ja psühholoogilises keeleteaduslikkuses.... aga tema naiste keelt käsitlev teos on juba estris kellegi poolt küüned taha saanud.

Nii, kindlasti jäi nüüd millestki rääkimata, aga pole mul aega siin pool päeva asju meelde tuletada. Peale selle on mul kaks meeldivalt asjaliku jutuga kursaõde...

Bööö, nüüd võiks pesupäeva teha ja antiigipsühholoogiat uurida. Kuidas inimesed stressiseisundis käitusid 1.saj. e. Kr) ja siis viimasest tunnist veel seda, et "jumalate kirjandusse integreerimise probleemi lahendas M.Annaeus Lucanus" - likvideerides jumalad eepikast üldse. Asemele tuli Fatum... Lucanus oli veits vihatud tüüp ka ( mitte vist sellepärast, et ta ühe teose peategelane oli negatiivne, Hannibal, ning tema kirjastiil ei sobinud teisele kaasaegsetele, niiet niisama ei nurisetud vaid kirjutati ümber lausa) ja nagu ma wikist aru sain, siis forced to enesetapule ja siis kristlased lõpuks noppisid üles tema eepika. Fatum saab Kristuseks vms. Selline lugu siis sellega. Aitab nüüd targutamisest (aga tänane tund oli huvitav..)!




siin Jack White'i aprillis ilmuvalt sooloalbumilt üks mõnus raadiohitt.
ja siis veel O. Childreni uus singel, mai lõpus ilmuvalt plaadilt. Neid kahte sinkut eile ketrasin ja paistab, et täna ka ei ole kõrini.

Saturday, February 25, 2012

Metsapoole

Olgu siis pealegi.
Sain nüüd enda jaoks konkreetse vastuse sellele, miks meil kodumaal nii massiliselt metsateemalisi/looduses filmitud muusikavideosid on ( Metsakutsa Õmmeldud suu, Heeroldi Aenita, Kosmikute üks uuem lugu, rääkimata parimaks tunnistatud Draakonite videost. Hinge kinni pidades enamasti uut videot üle tsekkides väreleb mul kuklas "ega ometi jälle mitte metsavideo"...). Vastajaks auhinnatud eesti videomaster, kes ütleb, et lihtsalt looduslik valgus tuleb odavam ning meil ei ole eriti ägedat linnapilti. njaa... Arhitektuuri pealt saaks kohati vastu vaielda, kuid valgustuse kalliduse kohapealt eriti mitte. 
Äkki on sellest kusagil rohkem kirjutatud ja ma pole peale sattunud...  Keegi Top7's ütles, et see on Eesti värk, aga mulle tundub, et mitte päris ainult. Eesti väikeses muusikatööstuses torkab see metsa valguse ja iluanni ärakasutamine rohkem silma kui laiailma videovalikus... aga teretulemast metsa igaljuhul :)



oioi, ja forgotten sunrise'il ka uus video, täitsa metsas






Monday, February 20, 2012

europeriood

kto eto?
On jälle algamas see teatav aeg, mis kumiseb erinevatest jaburatest biitidest, sädelev ja värviline nagu karneval. ma sain nikolajeva jutust aru, et kui kaob passion, on romaanil lõpp. Lagerlöfi omal igatahes küll. Europassion aga alles on algusjärgus.

Eesti laule on mitmeid ja palju, igaüks oma žanris üsna hea. Kokku on nagu spice girls vms, mis moodustab oma erinevuses ühtlase keskpärase massi.

Seekordne meeldiv üllatus oli üks täiesti uus karakter, pisike iseteadlik sõdur ( ehk Soundclear ), kes eelvoorus välja langes, ja jäi rahulikuks edasi. Selline on minujaoks Tallinna noor vaim. Prototüüp! Tallinna eliitkooliõpilaste ümber on alati selline mõnus aura, mis viib mõtted kuhugi keskaegse või/ja hilisema Tallinna peale, nt läbilugemata Melchioride ja Balthasaride ilma, kasvõi Madrileivani - Vot, kus just võlus midagi martsipanitaolist välja - magus meloodia ja pipar-morbiidsed sõnad. Ja siis see "esimene eesti aeg"...  ja siis perestroikaaeg, või millal see oligi, kui Varblase ees ja Moskvas tiirutasid punkarid ringi ja keegi ontlik Karl-Ander vaatas pisut üleolevalt pealt, kuidas politsei nende kolisevaid kette ja haaknõelu näppis ning korralekutsuvaid sõnu tulistas. Sõdurpoiss aga kuulas Pink Floydi ja Eurythmicsit ehk siis tema muusikaline diapasoon oli võib-olla laiem, kaldus ehk juba disko manu, igaljuhul ei nõudnud see kasimatut välimust ja sõnapruuki. Need tossud maksid ka päris kopsakalt ja teksad. See Tallinna noorvaim meenutab veel vanalinna munakive, viisakate nunnude tütarlaste kõpsukingasid neil ja kohvikuid, klaaside kõlinat ja kellegi juurde Nõmmele pittu minekut. Lauamängud ja muu intelligentne stuff... Vanalinna muusikamaja ja kohvikum ei puudu sellest vaimususest ka teps mitte. ( aga sellist vaimu näeb vaid väljastpooltvaatleja, mulle tundub. üks sellise vaimu esindajaid on ka M, kelle seltskonnas on alati selline tunne, et taevas ka ei ole limiit. sest asju tehakse, mitte ei passita niisama. )

Teist sorti Tallinna vaim, keda kujutam miskipärast ette Telliskivi loomelinnakus samme seadmas või Boheemis on Milky Whip, kes tundub Eesti jaoks uue ja suhteliselt laheda kontseptsiooniga, aga kuidagi nõrgukeseks jäi produktsioon sel lool. Veel hinge ja veel powerit ja veel seda midagi oleks tarvis. Liiga palju eneseimetlemist tundus neil ka olevat. Säherdusest stiilist olin vaimustuses vist aasta või 2 tagasi, kui see siis ikka olemas oli, midagi taolist arenema igaljuhul hakkas, nüüd enam ei tundu see minu jaoks isiklikult kuidagi värskendav ja paeluv, paeluvad on minujaoks kaltsakad, kellel on omad ideoloogiad, miks mitte huvituda uutest moetrendidest. Usun, et see ka möödub mul. Peaks vist Londonisse minema... Kui Londonis leidub seesugust trendikat noorsugu palju, siis pole tegu ka originaalsusega mitte. Tantsukava oli vahva ja muinasjutuline tõesti, aga kaamerad ei keskendunud sellele nii, et muinaslugu veenvalt ja võluvalt välja mängiks. Lugu loona tundub catchy, teostus.. mnjaa. Kuna Whipil on väljas ainult 1 lugu, siis ei oska rohkem mingit seisukohta võtta.

Mimicry lugu on mul juba ribadeks kuulanud ja see on kaotanud palju oma kuumusest. Oli alguses mu lemmik.

Huvitav küll, aga hetkel tundub värksendav Trafficu Nasa, mis mulle isikikult True Bloodi algust meenutab ja veel mingeid selliseid tarantinolikke(?) filme, mille kohta midagi täpset ei oska hõllandada, aga kus on ättituudi. Mingi äge film võiks selle looga alata. Bängbäng.....Tepandi-Ago on geniaalne laulumeister minu arvates, rääkigu teised mis tahavad. Ja Pehu kohta ei olnud need nii naljaldased sõnad kui oleksid võinud olla. St naljaldased nad olidki - huumorist välja veninud nagu näts. Kosmos on ka veidike juba eilnepäev juu. 
Ja rohkem ei viitsi nende laulude osas pläkutada. Hjaa, Tiivä Piitersõn ( aka Taavi Peterson, kelle nime John Peel nõnda hääldas) on hüva laulja, kuid see laul.... ei kasvanud lõpuks kuhugi välja. No offence bändis ainult sõnu kirjutav Rooste, teisi tüüpse ma eriti ei tunne.

Minu jaoks on Eesti värk ennast juba ammendanud - laulud on ära kuulatud ja vaadatud. Aeg asuda ülejäänud maade kallale. Kes mind isiklikult huvitavad on: Prantsusmaa, Venemaa, Norra, Island, Läti ja võib-olla ka Leedu. Prantsusmaal on enamasti innovaatilised või ebaeurokad lood ( nt eelmisel aastal ja siis leidsin veel omale lemmiku Sebastien Tellieri üksaasta ning need kunagised France Gallid...). Venemaa on just viimastel aastatel huviorbiiti sattunud tänu oma isikupärasele "vene tümmile" ehk edasiarenenud vene romansiks nimetet asjandusele, mina nimetan. Ühel aastal oli seal üks Pjotr, kes on laulnud ka mingit come to my buduaar lorilaulu zigullis istudes, tõi selle veel eriti kenasti välja. Igaljuhul mõjub selline venelik muusika terves selles balkani ja idamaade virrvarris tasakaalustavalt. Norra ja Island on sellised põhjamaised ning läbi eurolauluajaloo maitsekamaid palasid esile toonud, ka Rootsi, aga enam ei viitsi Rootsiga tegeleda, olnud nagu eeskujuks või nii. Aga mitte alati. Hiljaaegu on Norra omale uueks malliks võtnud võõrtööjõu kasutamise ka eurolavadel. Sel aastal on siis keegi iraanis sündinu, kelle laul minus veidike õõva tekitab. Tekitab sellise tunde, nagu mu stamparvamuse kohaselt seal Lähis-Idas naistega käitutakse - piinatakse neid ("ilusad sõnadega") niikaua kuni nad ükskord alistuvad ning oma piinajaga abielluvad/neile anduvad. Kui mitte, siis on oodata hapet või hävingut kogu neiu perele. Kuidagi selline laul. Et "ei " ei ole vastus.

Ahjaa tahtsin Venemaa juurde tagasi tulla, mis mind üldse selleks blogipostituseks sundis. Vahelduseks tänasele massilisele Rajaleidjale ja niisama mingitele saadetele "hea-maitse-muusikaga", võib veidi vene värki ka kuulata-vaadata. Venemaal on tegelikult veel käimas eelvoorud, kesse pritstalvaajot russia 2012 ning pean ütlema, neid kõiki ma ära ei kuulanud, jäin toppama ühe daami juurde, kelle välimus esialguselt tundus Roisin Murphi moodi ( aga ainult vot selles videos) ja lootsin veidi, et ka ta stiil meenutab Murphit, aga ei ( minevikus tüse brünett olnud ja ballaadikuninganna), mittepäris. Polina laulab inglihäälselt ning tema väljapakutud  laul on üsna imetlusväärse videoga. Esitlen Polina Gagarinat ning tema meeldiva tantsukavaga õhkõrna eurolookest ning siit ka meestesärgifirmadele ideid, venelikult minoorse tooniga:

( ps. üks väga naljakas teise arnoldi stilistikaga duo oli vene eelvoorus veel ka, aga hetkel ei viitsi seda enam välja otsida. aga duo on vist suht legendaarne ja kui ma ei eksi, siis neiu minerva positas kunagi ka oma fb seinale ühe selle bändi laiv-vidjo peale oma venemaalkäiku ehk siis armsad üheksakümnendad ja nende tobedus. ja jummel. suurte algustähtede kirjutamine minupuhul ei toimi ikka väga - avastasin just praegu, et äkki olen liiga tagasihoidlik. ei taha ühtegi tähte rõhutada... blaah never mind, head ööd. europede on rääkinud!)


Sunday, January 29, 2012

anyways, i'm yours...










tegelikult tahtsin üldsegi mainida, miks ma ei saa kooliasju lugeda.
jäin kuulama seda cooli "midagit".cool öeldakse seal nii coolilt!
uuel aastal uus albumm kõlab heatujuliselt, nii peabki!

Friday, December 30, 2011

peace!



eile oli jõulutralli viimane päev. väga muhe!
säutsuga läheks luurele küll!
teised olid ka toredad.

Thursday, December 22, 2011

Inglikoor



Üks helgusehetk.
Mul on kohutavalt vedanud. Mul on olemas inimesed, kellelt tingimusteta (või väheste tingimustega) ligimesearmastust õppida :)

Mul on eeskujud ja innustajad. Mul on üsna hea analüüsivõime. Ma loodan, et saan oma nõrkused tugevusteks muuta ( leidsin endal neid päris hulganisti olevat ja halb idee oleks neid enesevihkamiseks ära kulutada)

Mul on veel palju öelda, aga kes seda lugeda viitsib ja jõuab. Siin on üks armas video, mida vaadata ja võib-olla isegi proovida leida endas midagi, mida lihvida või ümber pöörata ägedaks. Nagu Bocelli kinnisilmsus on tema kaubamärk...

Monday, December 12, 2011

viva la latvia



see oli aastal 2009. praegu on seal pangapaanika. norras pole ka kõik korras. seal on võipaanika. korras nagu andorras pole minul ka mitte. sessipaanika.

Monday, December 5, 2011

aknad


PETER VOLKONSKI AND ROSTA AKNAD from Joe Davidow on Vimeo.
ka bella elulooraamatus ( mis eile juhuslikult mu kätte sattus) oli juttu sellest, kuidas volk ja bella astusid tuleviku eesti erakonda, bella küll stabiilsema sissetuleku nimel, ning jõudes otsaga keilasse valimisreklaami tegema, lubas volk keila-joa mõisast tulevikuks klavessiinikeskuse orgunnida. kõlab armsalt. üldiselt  aga olevat keilarahvas kitsi olnud ning nende seas arvukalt koonderakondlasi, kellele mainitud erakonda kujutava paroodiaga hakkama saanud TEE väga nalja ei teinud. TEE läks pärast valimisi lahku. volk ja bella aga on siiamaani sõbrad. ja tahaks seda dokumentaali näha, millest oletatav klipp kellegil balletidierktoril üles riputatud. vähemalt plaadid on laenutatavad :)

isiklikul tasandil sisustas täna minu  jõulutulukestes kuid halli päeva hirmus kõhu- ja peavalu ning külmavärinad, mille nüüd ibumaxiga taanduma sundisin. eile olin just helistanud vennale ning talle kõhuvalupuhuks soovitusi andnud, raviteede osas ( ja astelpajuõli kiidetakse...).  mintgite teiste soovitustega  helistas talle eile ema. isa teab, et maohaavad on meil peres jooksvad ning helistas omapoolsete näpunäidetega. nüüd siis helistasin mittehelistaja mina. ning täna sain ise kõhuvalu osaliseks), läksin külla ning mu vähene kurtev jutt läks sujuvalt üle üleüldisele halamisele. tasuks sain pragada ja TUGITOOLI. ( tegelikult selle tugitooli pidin juba ammu saama, aga nüüd on ta mul olemas oma toas) lisaks pean harjutama positiivsemat ellusuhtumist.

Wednesday, November 23, 2011

folkeopplysning gjennom hiphop

Mu teisipäevane ettekanne pole küll täpipealt sel teemal, aga, näe, kuidas räpp kõik cooliks teeb ja kuidas seda on võimalik kasulikult ära kasutada. Elagem keskkonna, mineviku ja tulevikuga kooskõlas, kasutagem selleks värsse...
Näiteks, kui oled emigreerunud  Lähis-Idast, siis rõhuta oma võõramaist identiteeti ja ühiskondlikke ämbreid räppides nagu Karpe Diem. Kui oled selle kõige najal kuulsaks saanud, võid aidata kaasa  maailmaparandamisele nii:

Juhul, kui oled üsna põline norrakas, siis võid oma räpiannet aga ära kasutada folkloori edasi kandes ja seda pisut uuendades ning panustada järelkasvu harimisse, nagu seda teeb Aslak Borgesund siin.
Alert! Kui oled loodud depressiivseks tüübiks ja adopteeritud Lõuna-Koreast, võid välja anda raamatu, mis pulbitseb sinu emotsionaalsetest sise- ja väliskaemustest. Mina olen niisama depressiivne siin, sest tundub, et ma pole "üldsusega" ühel lainel. Ma ei tule selliste asjade pealegi, mis mõne jaoks tundub väga loogiline ja mis tundub mulle loogiline, ei ole seda teiste jaoks. Saaksin sellest pika jutu ära rääkida,  aga milleks. Keegi tegelikult ei taha väga teisest aru saada. Ma ka ei taha, olen väsinud üritamast.

Sunday, November 6, 2011

äärmiselt lühike kokkuvõte nädalavahetusest, mis pole tegelikult vajalik info, aga see haakub mõningal määral nädalavahetuse parima videoga.

jee, oodatult seltskondlikuks ja pisut ootamatumalt räpiliseks kujunes nädalavahetus. ka ootamatuid kohtamääre sisaldavaks. seetõttu  laupäevaõhtuse kosjugini esikas oli pisut kurnav. kaks soojendajat kurnasid juba välja - ühed venekeelsed, keda ma nimekirjas ei märganud ega pole siiani viitsinud järgi vaadata, kes nad olid; teised ( well ok, okym riim sümpaatne) kõnelid kuidagi nii, et ei kõnetanud ühtegi rakku minus kui publikus. genka muidugi oli mahlakas, kuid selleks ajaks olime siis, nagu  juba vihjamisi mainitud, ära kurnatud (eelmise õhtu-öö ja päeva tegemistest ka) ning lahkusime poole laivi pealt koju magama. sõnad peas ei olnud, kuigi ep käis taustaks terve õhtu. ja illustratsiooniks:

Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu

Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...