Nôndaks

Kuna mul pole oma ajaga midagi asjatumat teha, näiteks vôiks seinakapi sisu üle vaadata janii, siis hoopis nägin blogi statistikast, et hirmuspalju on mu viimast postitust vaadatud. Ehk on süüdi M ajaveeb, mille blogrollis kôigi tuttavate viimased blogipostitused koos pildiga? Ja sealt ju vahib vastu minu larhhffv. Seega, kähku panen siia ühe pildikese ühest toredast ôhtupoolikust, kui me emaga käisime Unustatud Rahvaste laule vaatamas. Imeline üritus. Peaproov ja suht salajane nimekirja alusel külastajatele môeldud üritus. Empsi töökaaslane nimelt laulab seal. 

lôpuakordid

Alguses oli meil plaanis kokku saades Kloostri Aita minna, mis empsi lemmik koht on ja kus ma käinud pole. Seal aga parasjagu toimus kammerlik vähese vaatajaskonnaga vend Johansoni kontsert. Olime peaaegu ahastuses. Plaan b oli suhteliselt kehv romantilisemat keskkonda eelistava ema jaoks, aga selle me siiski teostasime, sest vaja oli jôuda ôigeks ajaks Hobuveskisse - Hella Hunti sisse astudes käis ôllehais ja valjuhäälne inimkära üle pea, kuid minu uljal juhtimisel vôtsime tagumises ruumis suure laua ääres siiski istet. Tellisime natuke söögipoolist ja minu algul plaanitud veinist sai kuidagi vaadiôlu ning kogemata sai sellest 0,5l, mitte 0,33, nagu enne pikka etendust pôiele kasulikum oleks olnud. 

Rääkisime sellest ja teisest asjast ning lôpuks pisut vildakil olemisega asusime kontserdipaiga poole teele. Teatud hoone ees seisis paras ports inimesi nagu salajane ususekt, vaid ise omakeskis teades, milleks ja miks. Ja siis hakatigi nimesid ette lugema ning ka meie saime trepist alla Hobuveski sügavusse astuda. Minu jaoks täiesti esimene ja nôiduslik kord. Asendasin isa, kes ilmselt oleks selle kontserdi ajal magama jäänud. 

Oli vahva. Oli vaatemänguline ja vaheldusrikas kaks ja rohkem tundi kestev lauluetendus, kus üks  lahedas pôhjamaises riietumisstiilis ägeda seljakotiga tsikk algatuseks mööda lava ringi traavis ning siis hakkas koor Tormise lauludega meie selja taha ilmuma. Palju ühel noodil olemist ja (minujaoks nö Glassilikku) meditatsiooniolekusse viivat paaril noodil sibamist, bassi ja tasa- ja valjulülituvat hääleplastikat. Hobuveski on ju nurkadeta ruum, niisiis, liikus laulukoor meie taga ringis/ringi ja kuulda sai kôiki "hääleosasid" (hetkel ei tule vist ôige sôna pähe). Pulmalaulude ajaks leiutati valged linad pôrandale ja vahepeal roniti ka üles rôdule. Kuna publik istus ringis, oli lahendatud ideaalselt see, et kôik näeksid ja kuuleksid. Kava kohta saab ehk rohkem lugeda siit. Teisel "poolajal" ôiendati publiku pingid kôik ühele poole saali - rôdule ja alla. Meie kôrval olevad Relved vist asutasid ka end teisele korrusele vôi siis äkki läksid üldse ära, ema kahtlustas seda viimast. Nende asemele ilmus pisike asjalik jaapani mees. Ja siis äkitselt silmasin (ja ei suuda uskuda, et teda enne tähele ei pannud, vôi teda enne tôesti ei olnud?) ka pisikest pilusilmset neiut lauljate hulgas. Siis püsis koor rohkem paigal lava ees ning etenduse lôpuks keriti kokku pulmalaulude ajal esile kerkinud valged linad ning seoti kenasti ümber saali keskel asuva puusamba. Kontsert lôpetati müstilise pimedusega, jättes oma lambikestega noodid pôrandale nagu väiksed valgussaarekesed, lahkudes ise saalist. Mega! 

ps. Inglismaa raamatust sain teada veel hämmastava asja: skulptor Dora Gordine - jumal teab, mis päritolu ta tegelt on, lätis sündinud, aga Tatari 21b üles kasvanud ning oma hilisema elumaja projekteerinud selle Tatari maja môjutustega. Dorich House vôib guugeldada. Numps! 

Arbutus

Kanada on mu uus Meka. Tähendab, ma ei tea, mis mul see vana Meka küll olla vôis, aga uus igaljuhul küünitab kuhugi Kanada poole - tuleb sealtpoolt muudkui toredaid üllatajaid. Doldrums!!! Kôigepealt läheb kuulamise aur selle peale, et môistatada, kas laulja on naine vôi mees, kuigi nii oluline see polegi ja seda ilmselt artist ka promob. Mingismôttes. Igaljhul see vokaal (kogu muu hea-parema sees) meenutab sellist Norra poppgruppi nagu Donkeyboy, kus lauljateks nii mees kui naine, kordamööda, segamini, vahepeal, kus samuti on mônus seda dünaamikat kuulda - millal kes laulab ja kas nüüd laulavad korraga. Eeslipoisil on kôik eeldused olemaks igati hea taustasült, kui teed samal ajal midagi muud: on positiivne, rütmikas ja ilusameloodiline. Ta ei pressi mingeid ootamatuid olukordi peale, ei pane end liigselt kuulama, aga tunned, kuidas meeleolu paraneb ja töö (mille saateks Donkeyboy mängib) saab tehtud nagu lepase reega. Nagu Kättemaksukontori soundtrack. 

DOLDRUMS - ANOMALY 

ja Donkeyboy:

Fra nettprat til nattprat

Mötlesin ka siis luuletuse teha meie uude sk blogisse, aga kuidagi ei tulnud pähe enam öelda asju sönadega, mis midagi üldse üle annaks. Ja elufilosoofiat ma lulladesse väga ei tavatse panna. Ainult nett ja natt mul olidki peakolus ja guugeldasin öökullihääli. Leidsin pro linnuhäälte blogi selle peale, aga guugl  tahtis alguses üldsegi korrigeerida mu otsingu Ugly Bettiks. See selleks. 

Mul on siin kakaokarva ööd viimasel ajal. Kui vörrelda, siis eelmisel aastal olid nad chai latte karva. Sellest eelneval aastal leidus päris mitu iirikohvikarva öökest. Oh neid karvu...  Mustikamoosi ja mee segused pudrud leiavad aset nüüd hommikuti. See selleks. 

Aga Riiast. Ma ei tohi Lätit vötta kui Löuna-Eestit! See ei anna head effekti mu elukorraldusele - ühegi latita kohapeal olla oli päris ok seekord, kuna latte oli teistel ja enamus tavaari sai osta Valgast. Aga natuke jamam on mu märkmikuga ja mönede kooliasjadega, mille koopiad önneks olemas ka siin, aga ikkagi. Nii lähedal ja nii kaugel asub Riia, ja smartposti seal pole, cargo vist on, aga jamps see postitamine ikkagi. 

Plaanisin tegelikult lühikest postitust, kell on palju. 

Seega siin all üks mu vähese akuga klöpsatud vähestest piltidest Laurel Halost. Jaa, oligi öhtu täht minu jaoks, sest me öigupoolest jöudsime päris hilja kohale ning paljud esinejad jäid üldse kuulmata vöi jäid lahjaks. Muidugi vöis töllerdamas näha kopsakas koguses eestlasi ja siis ka mu läti lemmik blogijat Agnesigat (HeleneVetiku analoog). Mina teda ei näinud, kuid N pani teda tähele ja kui ma täna talle Agnesigat tutvustasin, siis tuli talle see preili kohe tuttav ette.

Halo laiv kestis vist poolteist tundi. Selle aja sees jöudisin lava ees köikuda ning löpuks pea ölal unne suikuda, suikumine oli meeldiv, sest ma olin ju endiselt laivil, köik voogas roheliselt ja purpurselt ja polnudki vahet, kas silmad on lahti vöi kinni. Oluline oli olla seal. Ja igaks juhuks mainin, et ma ei olnud mittemingisuguste uimastite möju all ei siis ega hiljem. Not my thing.

Tore tabamus, et ööbimiskoht asetses päris Palladiumi läheduses. Palladiumisse tasub minna, sisekujunduselt selline... nagu modernne linnahall somehow. Siseneks nagu koopasse, suur ja ümar garderoob, kusagil urkas on päris lahedalt paigutatud peeglitega vetsud ning saal ise mahukas. Betoonirohkuse osas vist veidi ka nagu Rock Cafe. 

Aiijah, ja Naba Klabi ette parkida tasuta saab ainult pühapäeval! Muidu vist nagu eesti aegadegi järgi.

Ps. olen märganud teatavat keele tooremaks muutumist enda puhul. Möjutajaid leidub. Samas, hetkel mind ka völub see. Ortograafia lo-fi? :)

Kõue ja pläkupläku

Peaks blogindust jätkama, aga pole eriti mahti kirjutada...  paarist asjast natuke ju võiks.

Täna turgatas telekava vaadates pähe, et eelkooliealisena sai ju sageli üles ärgatud selle pärast, et mingeid sarju või multikaid näha. Where have all the flowers gone laul hakkas nüüd seepeale peas kummitama...

Ja seda, et festaritest olen ainult Kõue Helil käinud. Eriti meelsasti ei seleta kellegile, mis musa teeb Minerva ja mida ma üldiselt kuulan ka, sest nojah... Paps hakkas naerma vms. Ja pärast oli raadiost kuulnud, mida Juur oma tütrest seletas ja selle seletusega rahule jäänud. Mis kinnitas minu juttu. Nišid ja värgid. Hommikul olid telekas nisad. Mingi saksa reaalelusari maainimeste armuelust - not not fun at all. 

Ee aga Kõue kohta seda, et üks asju, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli mõis(akomplex) ise. Kuigi restauraatorid tõstaksid hädakisa. Ja eriti meeldiv oli selles sopilises ja eksootikahõngulises mõisas uidata, kui taustaks kostus mahedat harmoonikumiklõminat (see klaveri ja oreli vahepealne imelik pill). Tüüp saksa duost Günther Lause klimberdas eriti meeldivalt ja oskuslikult midagi jazzilist. Läksin kitarriga, mis teiselpool tuba vedeles võtmiseks ja mängimiseks, ligi ja asusin kaasa mängima. Aga tüübil oli e moll, mida ma ei oska ega adu. Ja kes on mind kitarri mängimas näinud/kuulnud, tegelikult suht takistavad mul seda pilli kättivõtmast ja vist õigesti teevad. Kui ei oska, ära jända vms. Hiljem ühines Güntheriga üks teine kiilakas onu bongopartiiga. Meeldiv :) Üks kolmas rändom onu aga üldse magas malelauataga ürituse algusest lõpuni. Muidu sakslane peol mängis ee miskit eksperimentaalset diipi tehnot... Ja Güntheri "bänd" areneski välja samalaadsest improviseerimisest pääle pidusid (me gusta!) ja  need 2 saksa siis nüüd eestis. Vot.

Mõnus:

august käes

täna tartuffil moonrise kingdom :)

rip n trip

Nikolai ja Quaniga Riiga! Peaks ka endale mingi hüüdnime juurde pookima. Neidur oli päris hea nimeleiutis isegi, ise selle peale ei tuleks küll.


vahepalaks väike demo ühest mu suht originaalitust nunnuloost:

flushed out

Vihmase ilmaga vihmase ilma muusikat ultrašeffidelt:
  Ja riputasin üles ka yhe klaveriasjanduse, mis samuti tänasesse sobituma peaks.

kapsas ja musa

 

mitu protsenti kevadele?

ja siis äkitselt pakatab jesse ware nimi igalpool... ja siis äkitselt oleks ta nagu siinsamas botaanikaaias
 ja jänese matarajal nartisissipõllul.


 

Bänd

Ühesõnaga, meil on nüüd bänd. Põhimõtteliselt. Ei, see ei ole bändi nimi. See äkki areneb ise välja meie tegevusest. Tegema me seda veel pole hakanud. Aga põhimõtteliselt. Meil on bänd. Nagu on parteid või ühingud või seltsid või misiganes. Laenan seda algajate elektrikidra näiteks. Ema hommikul küsis, et kas ma ei tahaks midagi eakohasemat selga panna. Jäin siis neutraalse t-särgi juurde. Jaapanis küll üliõpilased kostüümidega tundides käia ei või. Teksaspüks ja midagi õpilaslikku peab kindlalt olema, muidu tunnevad õppejõud oma autoriteedi õõnestamist või midagi sellist. Mul poleks vist probleemi ei siin ega tõusva päikese maal. 

Kui keegi mõnd keelpilli mängida oskab, andku teada. 1 ideedest oli midagi Arcade Fire taolist. Kuigi nad ka nüüd elektrilisemaks kätte ära läinud... 

Lõpuks ka Streepi Tatcher nähtud, sest ilm ja tuju kehv, kuigi mööbel uus ( a:"Kuhu sa riiuli jätad?" b:"Siia jääbki." a:"Aahah"). Aga nagu Helgi Sallo igalpool jääb Salloks, siis Meryl Streep jääb oma kõikvõimalikes erinevates rollides ikkagi Streepiks.

Siis kui

 Mari jõudis arusaamale, et hoopis juhtmete ühenduses on problem ( mitte selles, et programm ei tahtnud sedalaadi ühendust üldse hästi teha), oli ta juba üsna väsinud ja ta katsetas pisut helidega  ( mida ta ka enne juba tegi) ning seetõttu vist kõlab natuke progelt ja sfääriliselt... ja ta mõtles, et kui tal oleks akustiline klaver oma puust hingeeluga näppude all, siis oleks tal kindlasti mõni lugu välja mõeldud. Kuigi mingisugune lauluke hakkas tal ka kooruma: " hey, is there another day, or isn't it, anyway, hey, is there another day... lets talk about weather..." 

Aga siin ta  improb veidi niisama ja vaatab, mis saab. Sai kah... 

Maailmad....

On liialt lühike päev

Hei, see lugu ju igas kastmes hea - ka kolme peale on see väga hea. Ja sõnad pehu suus tulevad rohkem esile ja saavad oma elu - väga hea, sest need on head! :)

Ei

saa seda nii jätta. Veebruari lõpus ilmus Trust'il esimene kauamängiv nimega Trst... . Kes on olnud Cristal Castle'si austaja, jätab ilmselt kriitikanooled Trusti pihta viskamata - on seegi duo Kanadast peri ja kütab CC'le häbematult sarnaseid helielemente. Aga stiililt on Trst nagu natuke (goth'im? ja) lüürilisem, ei üritagi eksperimenteerida ja minumeelest mitte ka meeldida, ta lihtsalt teeb oma asja, ja vahel on nii hea end kindlalt tunda kindlas stiilis. Mis stiil see siis on? Ma ütleks, et synth something  oleks nende kahe koosseisu ühisnimetaja. Edasi on lahtrid veidi vabamad. 

Aga tegelikult seda et, ma ei saa kohemitte ühte Trusti lugu kuulata ilma et meenuks hoopis meie/eesti Stones&Hole'si üks lugu. Mõlemad nüüd võrdluseks siin. Jah, kõrvad kuulevad vist ainult paari harmooniasarnasust.... aga minu jaoks need lood sulavad kuidagi kokku. Ja nad sulavad veel kokku ühe minu enda genereeritud looga, tegin, kui olin teismelise emoeellane ( refrään nt: /...youre just a ghost in my dreams, sneakin around like it seems to me going away to the rain.../ nojah siis )

see:


ja see:



okei, nüüd võin edasi hingata rahulikumalt. Ei saa seda nii jätta, aga siia blogisse nii jätta saab küll!
Ja siis ei meeldi mulle veel päris mitmed asjad, ja mis veel kohutavam, kui üritan nendest rääkida, sasipundart harutada, muutub olukord hullemaks.

blogtroll

tartus

m:"a lähme siis cookbooki!"

t:"kuhu? miskohta?"

m:"cookbooki."

t:"mis kudipudi keel see nüüd oli?"

m:"see on see rahvaraamatu kohvik"

t:"öelnud siis kohe.."

tallinnas

t:"a lähme siis slothrops'i"

m:"kuhu?"

t:"slothrop's"

m:"mis keelt sa räägid?"

t:"see iglise keelsete raamatute pood"

m:"öelnud siis kohe, et raamatupood."

(tekst kirjas mälu järgi kohmakalt ja mitte nii naljakalt. aga sellised need keelebarjäärid vahel on)

eelnimetet pood peab endale lähiajal eestikeelse nime hankima vms.

ps - jess! teadus soosib minu magusadieeti. kahjuks ei ole veel tõestatud, et ebainimlikult(omadussõnakriis..) suurtes kogustes šokolaad oleks tervisele hea. usun, et nad jõuavad tõestusteni lähitulevikus.

ps - hilisõhtud on suurepärased blogikirjutamise ajad. on küll jah.

#candy #flirt #empire #opium

Mul on parajasti käsil süsivesikudieet - st (ohtralt) söödav on kõik, mis sisaldab palju süsivesikuid.Venemaised mittesuussulavad kompvekid on nahka pistetud, neid oli palju ja nad ei maitsend hääd, aga söödud nad said. Katsetasin ka tiramisu-jogurtit, aga mu mõistus ja maitsemeel ei suutnud leppida sellega, et need imelikud klimbid ei olnud rosinad vaid hmm tiramisutükid vist siis. Kaerahelbepuder on menüüs ja basmati riis imelike segudega. ( to mum: tänase lõuna balanseerisin kanasalatiks nimetatud salatiga, milles on kana ja muud rohelist) Ei puudu toidulaualt ka ohtra suhkruga maitsestatud kohv. Täna koolis sain enda käsutusse pool tassi leiget musta kohvi. Viskasin sinnagi valge suhkrukuubiku sisse ning vaatasin temaga mõnda aega tõtt. Mina ja kohvitassis hulpiv suhkrukuubik, pikkamööda vettiv. Mõne aja pärast segades kadus ta siiski kohvisse. Selline kohv on ka külmalt hea.

Aga seda posti kirjutama sundis mind hoopiski tõik või muusikaline tõuge ja tung, et (olen praegu mingisugusel roki, rolli ja metali lainel ning) tahan jagada Candy Empire nimelise bändi vähest ülesriputatud mõnusat toorekõlalist  ja catchide pööretega musa. Bändi vastu on mul suht pime armastus, sest peale selle, et tegu on tartlastega ja et üks neist on seotud Opium Flirdiga, ma midagi ei tea. Äkki saab reedel laivis kuulda. Ootan! OF igaljuhul ütleb mu armastusele jah-sõna; kiidab, et armasta pealegi mu väikevenda ( Brooklyn Candy Empire).

Peace of candy siin sheerimiseks ja allalaadimiseks.

ja siin:


ps. Rohkem haipi meie ajaloolisele heerosele Alexander Keskülale oleks tarvis!
Aga võib ka Aleksander Müllerit kuulata... Sassis Sassid :-)

Tali tadaa

Kes näeb unes tagumikku noolivat prints Williamit, kes "samastab" end Nanookiga, eskimocool. Aga mina nägin vahepeal taolist und: Mul oli seljas selline ( tundus olevat hõbedane ja litritega ja mingist imelikust nõukaajal popist materjalist) trikoo, mis paisus mul seljas nii suureks, et tundsin selles end nagu ogakala või hiiglaslik rannapall. Põrka/usin kergelt ning oht oli liiga kõrgele põrgata, äkki isegi maa gravitatsioonipiirkonnast välja, unes ju kõik võimalik, seetõttu hoidsin ukselinkidest ja teistest läheduses seisvatest kindlatest esemetest kinni. Oluliselt see unenägu mu järgnevat päeva ei mõjutanud, aga tore oli sellest rääkida ja reakstsioone a la:"on sul alles fantaasia!" kuulda. Muidu, mulle tundub, olen üsna fantaasiavaene inimene. Pigem öeldakse, et lasku ma ennast vabaks (eriti kui ma kunagi ühes hiphopilises tantsutrennis käisin, ei olnud väga minu teema). Öeldud on ka: "Ära siis ole selline" ( mitte eriti lähedastele inimestele eneseanalüüsi tehes nt). Aga. Tali läinud, maa paljas. Parema kontakti saamiseks emakese maaga käin nüüd mõnda aega tennistega.

hallid pilved olid vahepeal

Tekstid

Ma ei saa kirjutada!

Mingit novelli või asja, kui ma tean, kuidas see lõppema peab. Kunagi tuli see mul hästi välja, aga mitte enam. Kui hakkan tunnetama oma kirjutises lõpplahendust, jääb kirjutamine katki. Kaob kirjutamislõbu ning jääb kohustus. Ma ei ela enam oma tekstiga ühte elu, ma nagu petaksin teksti, teades seda, mida tema ei tea? Ja üldse,tekst teksti pärast on ka midagi. 

Kallis frankofiilist eks on sellise loo armastusväärseks tunnistanud lastis:

(sideeffects: minus lõimuvad too märtsikuine pariisireis ja couchsurfing vahemere ääres... Ja mis ma unes nägin: olin taas temaga ning leidsime omale väga prantsusepärase kodukese, ühe korteri, mis oli osa suuremast korterist. Aknad olid kahe erineva suurusega ning seinad kollakad. Lõunamaine soe päikesevalgus täitis toa mõnusa atmosfääriga. Siis aga läksin mingi kambaga välja. Kellegil oli sadamas väike kalurionn. Naersime, et kui terve ümbrus on eriti "hi-teckiks" muutunud, siis see majake seisab ikka siin, nagu pisike tulnukas. Siis aga läksime suusahüppeid tegema. Hüppasin. Minu all oli mägine kuristik küllusliku flooraga (mitte lumi!). Ja ma kukkusin ja kukkusin ja kukkusin, see oli ikka päris sügav langus.) Hea lugu on.

mitte nii kiir ülevaade

Mul olid mõned mõtted. Need läksid nüüd kaduma...
Veidike õudust tekitav tõik tuli meelde: Tegutsen keeleõppimisel ise ka suure intuitsiooniga. Üldse õppimisel. Mis tähendab ka seda, et tihtilugu jätab mälu vahele mõned aastaarvud ja faktid ning jätavad meelde elu24 tüüpi tõigad. näiteks, et Lucretius Carus oli "veits hull", umbes nagu Juhan Liiv ja et tervematel perioodidel sai ta midagi kirjutada. Nagu ka Olav H. Hauge. Ja vist nagu Astrup ja Munchilgi oli samalaadseid häireid... ja noh, siis veel kindlasti on terve hunnik hullumeelseid. Peaks mainima, et nad meeldivad mulle. Võib-olla sellepärast, et tunnen mingisugust empaatiat?

Aga kirjandusfestivalist ka paar sõna äkki:

S. Lomheim, vana keeleguru, näeb oma uue raamatu kaanel täpselt samasugune välja, nagu ta päriselt on. Mida ta sööb? Mis kreeme kasutab? Olgu, pole oluline. Aga kahjuks ei mäleta ma ka midagi eriti tema jutust. Sai kohati kaasa noogutada ning kohati kahtleval seisukohal olla, kuid midagi eriti uut seal polnud -  Keele ja identiteedi suhe. Ahaa, kui keegi norra keelest arusaav isik siia juhtub, siis link tema kriitikakommentaaridele, päris naljakas.

Innustust andis ka rootsi kirjanik Johan Thorin, kes kõneles oma suguvõsa tugevatest saarenaistest, Ölandil. On nende juttude põhjal mitu juturaamatut kirjutanud. Sõdade vahel ja 2. ms ajal läbi tehtud katsumused ja naljakad seigad. Meenusid enda vanaema räägitud jutud, kuid merega need seotud ei ole. Hiiumaakatele Thorini raamatud sobiksid hästi.

Jutud vaarisadest ja -emadest, ajalugu ( eriti 2. Ms) siin ja praegu käsitletuna ( kui sisutühjalt see kõlas!) oli üldse terve festivali läbiv joon. Veel mitmed Teisest maailmasõjast ja selles hakkamasaajatest pajatavad kirjanikud olid kohal, kuid ma olin samal ajal luulekirjutamise töötoas või ei mäleta eriti midagi.

Vaaremast on terve luulekogu ka Morten Wintervoldil, kes ilmselt paljudele tundus kuidagi natuke suvakana, kuid tema kohta uurides tuleb välja, et ta on omaette sorti keelemees - redaktöör ja tõlkija ja kirjanik.  Tänu talle äkki hakkan ka Arbuusisuhkru-raamatusse veidi respekteeritumalt suhtuma(mulle ei sobi ikkagi fantastika ja sellised sümbolid vist :p), või sellese autorisse. Ühesõnaga, Wintervoldi 2009.a  luulekogu on äge, sisaldades kargeid/õrnu alliteratsioone ja kohati sellist mitmetähenduslikkust, millest saad aru, kui veidike kohalikus geograafias ja kultuurielus orienteerud, mis nagu tukkidest välja taotuna (jes from one of he's poems see kujund) annavad midagi sellist igavikulist kokku. Uus ja vana koos vms. Tutvusin mõistetega nagu geirfugl ehk .. eesti keeles sellist lindu ju ei eksisteerigi, migisuguse koleda, eestlasele mittemidagiütleva nimega, ajupuu on selline rannikurahva sõna ning minule endale võõras oli ka korstnamüts. Neid sõnu oli veel. Kuna luules on sõna esindatud ka ainult sõnumise eesmärgil ehk siis ta kuidagi hakkab ka rohkem silma terves oma loomuses, on kergemini lahtihaagitav ja samas puslesse sobituv kui mõnes pikas põnevusromaanis, niisiis jah, mulle meeldib nämmutada ja mõnuleda nende sõnade käes. Sellesama hullu Lucretsiuse põhimõte oli ka inimestes katarsist tekitada oma stressikäsitlustega... ehk hakkab lugejagi eeposetegelasega sama raskesti õhku hingama... ja katarsis ongi saavutet.

Teiseks läbivaks jooneks festaril oli Finnmarkis elavate vähemuste esitlemine, nende kirjavara tutvustamine, populariseerimiskatse. Venelased olid samuti kohal. Üldse, Kirkenesis ongi tänavanimed nii kirillitsas kui "normaalses" alfabeedis esindatud. Tuur Neidenisse saamikülakesse oli mõnus ja Zoya luuleread olid looduse romantikast kenasti kubisevad. Tema raamat on roheliste kaantega ning kirjutatud vene ja tõlgitud inglise keelde. Aga lokaalset seenesuppi vabatahtlikult eriti ei manustaks - inimesed ei tunne seal maitseaineid. Põhjendatud ka muidugi. See-eest murakamoosi oleks tahtnud küll lademetes koju kaasa pätsata. Sellessinases saamikeelemurrakus ( keeleteadlased löövad mulle vastu pead nüüd valede mõistete kasutamise eest) on eriti palju laene vene keelest ning laensõna kaffe tuleb siis norra keelest, vot. Aitäh on sealkandis samuti väga venekeelelik - Spässib.

Samas hoopis soomekeelelaadsemat saamindust rääkis Sara Margrethe Oskal, kes tegi väikese etenduse ( well, see oli päris pikk tegelikult "hele pakket") põhjapõdra elust ja saamivanaema noorpõlvest, mis andis ka väikese ülevaate nende uskumustest ja põhimõtetest. Nt hm, ei meenu ükski põhimõte. Igaljuhul kui seda nime kusagil näete, siis saate naturaalse ja emotsioonika näitamise osaliseks. Pärimusekandja.

Ahjaa, fröken Julie Riksteatri esituses oli ka kohalikul laval päris mahlakas. Kohalik teater aga oli natuke kummaline - Enne "ooteruumi" tuli silmitsi seista koduse välimusega kööginurgaga, rohelised kapid ja seinaplaadid, ning teatrijuht ja teised abilised olid riietatud erkkollastesse tuletõrjujasildiga helkurvestidesse. Etendus oli hea ja üsna värskendav, kuigi tundub, et oma vabaduseihaluses on trend näidata laval porgandpaljaid kehasid ja alkoholi tarbimist. Esireas istuvatel alaealistel igaljuhul jätkus rõõmu küllaga. Julie teema aga on ka igihaljas. Veidike feministlik ja veidike igaühe elutraagikat täis, mis on põhjuseks sellisele ja sellisele käitumisele, ja siis need klassivahed. Need toimivad ka tänapäeval, kuidagi selliste nähtamatute seinadena. Laintantsu oli ka. Kz, laintants oli ka! Intervjuutehnikat oli ka. Kõike oli. 

Helene Uri oli ka muhe, oma sotsiaalses ja psühholoogilises keeleteaduslikkuses.... aga tema naiste keelt käsitlev teos on juba estris kellegi poolt küüned taha saanud.

Nii, kindlasti jäi nüüd millestki rääkimata, aga pole mul aega siin pool päeva asju meelde tuletada. Peale selle on mul kaks meeldivalt asjaliku jutuga kursaõde...

Bööö, nüüd võiks pesupäeva teha ja antiigipsühholoogiat uurida. Kuidas inimesed stressiseisundis käitusid 1.saj. e. Kr) ja siis viimasest tunnist veel seda, et "jumalate kirjandusse integreerimise probleemi lahendas M.Annaeus Lucanus" - likvideerides jumalad eepikast üldse. Asemele tuli Fatum... Lucanus oli veits vihatud tüüp ka ( mitte vist sellepärast, et ta ühe teose peategelane oli negatiivne, Hannibal, ning tema kirjastiil ei sobinud teisele kaasaegsetele, niiet niisama ei nurisetud vaid kirjutati ümber lausa) ja nagu ma wikist aru sain, siis forced to enesetapule ja siis kristlased lõpuks noppisid üles tema eepika. Fatum saab Kristuseks vms. Selline lugu siis sellega. Aitab nüüd targutamisest (aga tänane tund oli huvitav..)!

siin Jack White'i aprillis ilmuvalt sooloalbumilt üks mõnus raadiohitt.
ja siis veel O. Childreni uus singel, mai lõpus ilmuvalt plaadilt. Neid kahte sinkut eile ketrasin ja paistab, et täna ka ei ole kõrini.