Suht meeldin endale siin pildil

kui hapsis kz´l külas sai käidud... 

Tervitused emale: heei, te saaks ju oma voodi niimoodi asetada tuppa, no probs! 

Hakkan abielluma

Asi on jõudnud nii kaugele, et ma nägin unes, kuidas ma ise abielluma hakkan. Oehhh.... Õigupoolest käis see kõik kuidagi pooljuhuslikult, nagu minu asjasse sekkumata. kuni asjasse sekkuma hakkasid vanemad ja lõpuks ähm, et ma pole kedagi pulma kutsunud. Minupuhul see ei üllataks väga.

Läksin ju kõigepealt niisama külla, ta vanematekoju, kus käis remont või ei käinud ka, see koht oli sürr, pooltühi, pool mingit apokalüptilist vareme ja kasutuses oleva mööblitüki moodi elementi täis. Alustuseks astusin sisse väikesesse tuppa, kuhu ta parasjagu oli ehitamas kaminaesist alust, millele söetükid kukuvad ja puid panna saab. See moodustas suure osa tema kollaseks võõbatud mahajäetud maja või natuke Genklubi atmosfääriga toakesest. Voodi oleks mahtunud sinna vaevaliselt ära, aga seda seal polnudki, oli teises toas. Teises toas, ma ei mäletagi, mis järjekorras ma seal liikusin, võis ära tunda köögi, valged kahhelplaadid katmas seina, ja see jällegi meenutamas Tartu Teatritehase ruume... või Polümeeri, selline hämar, ja seal oleks nagu seisnud futuristlikus laadis baarilett. Mingid lauad-teibad vedelesid vastu köögiseina ka, millest jäi mulje, et köök (ega üldse terve elamine) pole veel päris valmis. Astusin edasi ja silmasin siis seda kohta, kus mu tulevane abikaasa magas, suur-suur diivan, voodilinad mõnusasti sassis. Jah, ei saanudki aru, kas see oli lahtikäiv diivan või taolise disainiga voodi. Igal juhul oli ka see ruum peaaegu saali mõõtu, taaskord kollakas, selline helekollakas, võin näidata pilti, kui kollakas, aknast võis näha õõtsumas puuokste varjusid, päike laius laiguti põrandal ja seintel, vastavalt puuokste pööritusele muutis asukohta. Funktsiooni poolest tundus see ruumike siiski olevat elutuba, sest seal oli väike ümmargune laud, millel traditsioonide kohaselt kristallvaagen kompvekkidega seisis. Mingil ajal seisin selle läheduses mina ja uurisin vaagna sisu, samal ajal kui mu vanemad ühtäkki olid kohale ilmunud ja kilekottidega kohmitsesid ning kiirel sammul tuli seljatagant mu tulevane, tegi mulle põgusa musi ning ruttas edasi, küllap tal oli sada asja veel ajada. Vahepeal nägin ka tema vanemate tuba, nunnu fluffidest patjadest kubisev voodikene akna all otse, aknad kusjuures maast-laeni, tekitades tunde, nagu oleks hoopis talveaeda sattunud. Talveaias magada on kindlasti nunnu. Külma seisukohalt kindlasti mitte, aga praegu oli õitsev suvi. 

Vahepeal liikusin ringi oma kodulinnas algkooli ees. Seal ütlesingi, et pean korra ära käima, külas, tema juures. Sealt see vist hakkas. Vaikse ja Kooli tänava nurgal oleksin äärepealt autoalla jäänud. Vaikselt lähenes auto. Mõtlesin, et ilmselt masin peatab hoogu, mina seda igatahes ei tee, aga ei peatunud meist kumbki, nii, et pääsesin sõiduki eest täpselt nii, et kui ma oleks millimeeter aeglasemalt kõndinud, oleks ta üle mu kanna kimanud. 

Kentsakas lõik filmist, mida ma näinud ei ole, aga ta ebamäärast tooni riietus ja lodevus, samaaegne nõtkus inspireerib. Viimasel ajal olen sellist stseeni ette kujutand päris mitmes avaramas kohas... Näiteks ka selles hämaras une futuköögis:

Ja siis vahepeal mõtlen ikka selle maja peale, mille teine nimi olevat kohalike Tammelinna elanike suus "krematoorium". Milline võiks see seestpoolt välja näha? Vana klassivenna maja oli peaaegu taoline, aga tellistest ja kohmakalt kokku klopsitud ning selles ruumiderägastikus võis hõlpsalt ära eksida (käisin siis põhikoolis ka, kui see eksimise osas loeb kuidagi) Igaljuhul ehitis tugeva efekti mu psüühikasse jällegi. Ma ei tea, kas keegi tunneb midagi samasugust nagu mina mõne maja läheduses? võib-olla Kz, kes mind taolistesse majasituatsioonidesse vahel tirib. Mu naiivne rõõm, et ta valis arhitektuuri...

Kz klõpsatud pilt ja ma tuunisin ta oma unenäole vastavalt kollakaks, yo.. Maja autor

põnev, mis kõigil on...

#candy #flirt #empire #opium

Mul on parajasti käsil süsivesikudieet - st (ohtralt) söödav on kõik, mis sisaldab palju süsivesikuid.Venemaised mittesuussulavad kompvekid on nahka pistetud, neid oli palju ja nad ei maitsend hääd, aga söödud nad said. Katsetasin ka tiramisu-jogurtit, aga mu mõistus ja maitsemeel ei suutnud leppida sellega, et need imelikud klimbid ei olnud rosinad vaid hmm tiramisutükid vist siis. Kaerahelbepuder on menüüs ja basmati riis imelike segudega. ( to mum: tänase lõuna balanseerisin kanasalatiks nimetatud salatiga, milles on kana ja muud rohelist) Ei puudu toidulaualt ka ohtra suhkruga maitsestatud kohv. Täna koolis sain enda käsutusse pool tassi leiget musta kohvi. Viskasin sinnagi valge suhkrukuubiku sisse ning vaatasin temaga mõnda aega tõtt. Mina ja kohvitassis hulpiv suhkrukuubik, pikkamööda vettiv. Mõne aja pärast segades kadus ta siiski kohvisse. Selline kohv on ka külmalt hea.

Aga seda posti kirjutama sundis mind hoopiski tõik või muusikaline tõuge ja tung, et (olen praegu mingisugusel roki, rolli ja metali lainel ning) tahan jagada Candy Empire nimelise bändi vähest ülesriputatud mõnusat toorekõlalist  ja catchide pööretega musa. Bändi vastu on mul suht pime armastus, sest peale selle, et tegu on tartlastega ja et üks neist on seotud Opium Flirdiga, ma midagi ei tea. Äkki saab reedel laivis kuulda. Ootan! OF igaljuhul ütleb mu armastusele jah-sõna; kiidab, et armasta pealegi mu väikevenda ( Brooklyn Candy Empire).

Peace of candy siin sheerimiseks ja allalaadimiseks.

ja siin:


ps. Rohkem haipi meie ajaloolisele heerosele Alexander Keskülale oleks tarvis!
Aga võib ka Aleksander Müllerit kuulata... Sassis Sassid :-)

Noot

Väga koleda keelega eelmine postitus.

europeriood

kto eto?

On jälle algamas see teatav aeg, mis kumiseb erinevatest jaburatest biitidest, sädelev ja värviline nagu karneval. ma sain nikolajeva jutust aru, et kui kaob passion, on romaanil lõpp. Lagerlöfi omal igatahes küll. Europassion aga alles on algusjärgus.

Eesti laule on mitmeid ja palju, igaüks oma žanris üsna hea. Kokku on nagu spice girls vms, mis moodustab oma erinevuses ühtlase keskpärase massi.

Seekordne meeldiv üllatus oli üks täiesti uus karakter, pisike iseteadlik sõdur ( ehk Soundclear ), kes eelvoorus välja langes, ja jäi rahulikuks edasi. Selline on minujaoks Tallinna noor vaim. Prototüüp! Tallinna eliitkooliõpilaste ümber on alati selline mõnus aura, mis viib mõtted kuhugi keskaegse või/ja hilisema Tallinna peale, nt läbilugemata Melchioride ja Balthasaride ilma, kasvõi Madrileivani - Vot, kus just võlus midagi martsipanitaolist välja - magus meloodia ja pipar-morbiidsed sõnad. Ja siis see "esimene eesti aeg"...  ja siis perestroikaaeg, või millal see oligi, kui Varblase ees ja Moskvas tiirutasid punkarid ringi ja keegi ontlik Karl-Ander vaatas pisut üleolevalt pealt, kuidas politsei nende kolisevaid kette ja haaknõelu näppis ning korralekutsuvaid sõnu tulistas. Sõdurpoiss aga kuulas Pink Floydi ja Eurythmicsit ehk siis tema muusikaline diapasoon oli võib-olla laiem, kaldus ehk juba disko manu, igaljuhul ei nõudnud see kasimatut välimust ja sõnapruuki. Need tossud maksid ka päris kopsakalt ja teksad. See Tallinna noorvaim meenutab veel vanalinna munakive, viisakate nunnude tütarlaste kõpsukingasid neil ja kohvikuid, klaaside kõlinat ja kellegi juurde Nõmmele pittu minekut. Lauamängud ja muu intelligentne stuff... Vanalinna muusikamaja ja kohvikum ei puudu sellest vaimususest ka teps mitte. ( aga sellist vaimu näeb vaid väljastpooltvaatleja, mulle tundub. üks sellise vaimu esindajaid on ka M, kelle seltskonnas on alati selline tunne, et taevas ka ei ole limiit. sest asju tehakse, mitte ei passita niisama. )

Teist sorti Tallinna vaim, keda kujutam miskipärast ette Telliskivi loomelinnakus samme seadmas või Boheemis on Milky Whip, kes tundub Eesti jaoks uue ja suhteliselt laheda kontseptsiooniga, aga kuidagi nõrgukeseks jäi produktsioon sel lool. Veel hinge ja veel powerit ja veel seda midagi oleks tarvis. Liiga palju eneseimetlemist tundus neil ka olevat. Säherdusest stiilist olin vaimustuses vist aasta või 2 tagasi, kui see siis ikka olemas oli, midagi taolist arenema igaljuhul hakkas, nüüd enam ei tundu see minu jaoks isiklikult kuidagi värskendav ja paeluv, paeluvad on minujaoks kaltsakad, kellel on omad ideoloogiad, miks mitte huvituda uutest moetrendidest. Usun, et see ka möödub mul. Peaks vist Londonisse minema... Kui Londonis leidub seesugust trendikat noorsugu palju, siis pole tegu ka originaalsusega mitte. Tantsukava oli vahva ja muinasjutuline tõesti, aga kaamerad ei keskendunud sellele nii, et muinaslugu veenvalt ja võluvalt välja mängiks. Lugu loona tundub catchy, teostus.. mnjaa. Kuna Whipil on väljas ainult 1 lugu, siis ei oska rohkem mingit seisukohta võtta.

Mimicry lugu on mul juba ribadeks kuulanud ja see on kaotanud palju oma kuumusest. Oli alguses mu lemmik.

Huvitav küll, aga hetkel tundub värksendav Trafficu Nasa, mis mulle isikikult True Bloodi algust meenutab ja veel mingeid selliseid tarantinolikke(?) filme, mille kohta midagi täpset ei oska hõllandada, aga kus on ättituudi. Mingi äge film võiks selle looga alata. Bängbäng.....Tepandi-Ago on geniaalne laulumeister minu arvates, rääkigu teised mis tahavad. Ja Pehu kohta ei olnud need nii naljaldased sõnad kui oleksid võinud olla. St naljaldased nad olidki - huumorist välja veninud nagu näts. Kosmos on ka veidike juba eilnepäev juu. 

Ja rohkem ei viitsi nende laulude osas pläkutada. Hjaa, Tiivä Piitersõn ( aka Taavi Peterson, kelle nime John Peel nõnda hääldas) on hüva laulja, kuid see laul.... ei kasvanud lõpuks kuhugi välja. No offence bändis ainult sõnu kirjutav Rooste, teisi tüüpse ma eriti ei tunne.

Minu jaoks on Eesti värk ennast juba ammendanud - laulud on ära kuulatud ja vaadatud. Aeg asuda ülejäänud maade kallale. Kes mind isiklikult huvitavad on: Prantsusmaa, Venemaa, Norra, Island, Läti ja võib-olla ka Leedu. Prantsusmaal on enamasti innovaatilised või ebaeurokad lood ( nt eelmisel aastal ja siis leidsin veel omale lemmiku Sebastien Tellieri üksaasta ning need kunagised France Gallid...). Venemaa on just viimastel aastatel huviorbiiti sattunud tänu oma isikupärasele "vene tümmile" ehk edasiarenenud vene romansiks nimetet asjandusele, mina nimetan. Ühel aastal oli seal üks Pjotr, kes on laulnud ka mingit come to my buduaar lorilaulu zigullis istudes, tõi selle veel eriti kenasti välja. Igaljuhul mõjub selline venelik muusika terves selles balkani ja idamaade virrvarris tasakaalustavalt. Norra ja Island on sellised põhjamaised ning läbi eurolauluajaloo maitsekamaid palasid esile toonud, ka Rootsi, aga enam ei viitsi Rootsiga tegeleda, olnud nagu eeskujuks või nii. Aga mitte alati. Hiljaaegu on Norra omale uueks malliks võtnud võõrtööjõu kasutamise ka eurolavadel. Sel aastal on siis keegi iraanis sündinu, kelle laul minus veidike õõva tekitab. Tekitab sellise tunde, nagu mu stamparvamuse kohaselt seal Lähis-Idas naistega käitutakse - piinatakse neid ("ilusad sõnadega") niikaua kuni nad ükskord alistuvad ning oma piinajaga abielluvad/neile anduvad. Kui mitte, siis on oodata hapet või hävingut kogu neiu perele. Kuidagi selline laul. Et "ei " ei ole vastus.

Ahjaa tahtsin Venemaa juurde tagasi tulla, mis mind üldse selleks blogipostituseks sundis. Vahelduseks tänasele massilisele Rajaleidjale ja niisama mingitele saadetele "hea-maitse-muusikaga", võib veidi vene värki ka kuulata-vaadata. Venemaal on tegelikult veel käimas eelvoorud, kesse pritstalvaajot russia 2012 ning pean ütlema, neid kõiki ma ära ei kuulanud, jäin toppama ühe daami juurde, kelle välimus esialguselt tundus Roisin Murphi moodi ( aga ainult vot selles videos) ja lootsin veidi, et ka ta stiil meenutab Murphit, aga ei ( minevikus tüse brünett olnud ja ballaadikuninganna), mittepäris. Polina laulab inglihäälselt ning tema väljapakutud  laul on üsna imetlusväärse videoga. Esitlen Polina Gagarinat ning tema meeldiva tantsukavaga õhkõrna eurolookest ning siit ka meestesärgifirmadele ideid, venelikult minoorse tooniga:

( ps. üks väga naljakas teise arnoldi stilistikaga duo oli vene eelvoorus veel ka, aga hetkel ei viitsi seda enam välja otsida. aga duo on vist suht legendaarne ja kui ma ei eksi, siis neiu minerva positas kunagi ka oma fb seinale ühe selle bändi laiv-vidjo peale oma venemaalkäiku ehk siis armsad üheksakümnendad ja nende tobedus. ja jummel. suurte algustähtede kirjutamine minupuhul ei toimi ikka väga - avastasin just praegu, et äkki olen liiga tagasihoidlik. ei taha ühtegi tähte rõhutada... blaah never mind, head ööd. europede on rääkinud!)

soviet kid

segadussigadus

 

Tekkis korraks segadus....

Aga norrakate lõvil (?) on kirves käpas ja vist ka kroon peas....

nõiaring

Vihkan lollust. Järelikult vihkan ennast? Järelikult kui ma vihkan ennast ei saa ma ka teisi mitte vihkamata jätta? 

Sellise olukorraga katsun siin toime tulla praegu ja ennast harida, aga mis sa rumalukesega ikka teed.

Ja mul lihtsalt ei ole aega tööle või praktikale minna, ei ole aegagi esseed õigeaegselt ära saata. Ja ma elan seda siiski väga üle, tee mis sa tahad. Olen pidevalt mingis deliirilises poolmeditatiivses olekus... muide päike on täna väga kaunis, kusagil selle pilvekihi taga ta kumab roosakalt, ning a le qoki õllelossi tornis lehvib punane lipp ja kusagil teisel pool on õigeusu sibulakuplid ja siis on peetri kirik, ma ei tea, millisest kirikust kellalöömist kuulen, aga vahel hommikuti lisab see midagi pühalikku ja klaaristavat, kuidas hommik, nõnda päev - sellepärast nii paljud päevad ongi mul sellised unesegused.

Aga muidu, putitasin ühte maruigavat eelmise aasta teksti ma ei tea nüüd kas veel igavamaks, aga palun: igavlugu. Kui on mööda läinud teatav ports aega, tundub endakirjutatud vana sodi üsna amüsantne, nagu ei loeks enda asjugi või nii. Annad endale andeks. Et olid siis vähem wiser võimidagi. Usun seda Oscar Wilde'i väljakäidud mõtet, et kehvasti maalivad kunstnikud või kehvalt kirjutajad on kunstiteosed ise hoopis, oma elu elades. Usun sellesse...

selline tunne päris tihti

pilukad ja porno

kellele ei meeldiks little dragoni yukimi? tilgub ld'lt muudkui muusikat ja remixe... meeldiv!

muidu japsidega seonduvast mainiks ära, et viimases pealtnägijas oli seekord näha lausa nelja japsi, kellel kõigil on eesti nimed oma eesti ema järgi ning karaokebaar nimega eesti tokyos. sellega seoses meenus mulle et ärevaks tegi mind miskipärast ka äsja poelettidele jõudnud minu jaapan, kirjutet kellegi maret nukke poolt ( mall nukke sugulane? veel ei tea). kuna hiljuti avastasin TÜR'i fonoteegi ja et seal on ka igasuguseid filme saada, ehk siis et raamatukogu on võimas, otsisin siis estrist ka seda raamatut. njetu. küll aga leidsin raamatukese, mida juba ammu olen kavatsenud soetada või kellegile kinkida. aga lutsu raamatukogu oli seekord kitsi ja ei saanud iidsete jaapani seksisaladustega tulema sealt. järgmine kord tülitan tädikest.

The Internet - Cocaine (Little Dragon Remix) by The FADER
Little Dragon " Ritual Union " Alex Barck remix by alib
ja see juba legendaarseks saanud...

folkeopplysning gjennom hiphop

Mu teisipäevane ettekanne pole küll täpipealt sel teemal, aga, näe, kuidas räpp kõik cooliks teeb ja kuidas seda on võimalik kasulikult ära kasutada. Elagem keskkonna, mineviku ja tulevikuga kooskõlas, kasutagem selleks värsse...

Näiteks, kui oled emigreerunud  Lähis-Idast, siis rõhuta oma võõramaist identiteeti ja ühiskondlikke ämbreid räppides nagu Karpe Diem. Kui oled selle kõige najal kuulsaks saanud, võid aidata kaasa  maailmaparandamisele nii:

Juhul, kui oled üsna põline norrakas, siis võid oma räpiannet aga ära kasutada folkloori edasi kandes ja seda pisut uuendades ning panustada järelkasvu harimisse, nagu seda teeb Aslak Borgesund siin.

Alert! Kui oled loodud depressiivseks tüübiks ja adopteeritud Lõuna-Koreast, võid välja anda raamatu, mis pulbitseb sinu emotsionaalsetest sise- ja väliskaemustest. Mina olen niisama depressiivne siin, sest tundub, et ma pole "üldsusega" ühel lainel. Ma ei tule selliste asjade pealegi, mis mõne jaoks tundub väga loogiline ja mis tundub mulle loogiline, ei ole seda teiste jaoks. Saaksin sellest pika jutu ära rääkida,  aga milleks. Keegi tegelikult ei taha väga teisest aru saada. Ma ka ei taha, olen väsinud üritamast.

merikapsas

üheksateistkümneaastaste(?õigekiri) pealetung ja torm, ma ütleks. üks neist, kes juhuslikult ka postimehele muusikarvustusi vahel kirjutab, on mu klvaeriklimberdusest sellise pompöösselt algava ja hiljem mõnusa fluidumiliselt tiksuva kulgemisega remixi teinud. algset klaverit on pisut kuulda kusagil 1.11 juures ja aimatavalt edaspidigi.

Lilled vihmas (ligunenud version) by RaveDigger

seoses uue elukohaga on päevakorrale tekkinud jälle mugava tooli soetamise plaan. ideaalis oleks ta sellise konstruktsiooniga, (võib ka olla selline) nagu allpool demonstreeritud. m-l'l on säänseid tervelt 2 tükki, aga temaga ma kauplema ei hakka ega tunde külas veetma, ning mujal ma sama mugavaid ja häid täheldanud pole. aga otsime, elame-näeme...

 

jaa, andy, mina kaa mina kaa!

hää:
everyone alive wants answers by teebsio

Ühes väikses eesti linnas

Foucault’ ühiskonnakäsitluse keskmes võimu ümbermõtestamine. Võim pole lihtne hierarhia või duaalsus (isand vs. ori). Võimusuhted on kõikjal – pigem võrgustik kui hierarhia. Oleme kõik alati võimusuhetesse kaasatud ning see on dünaamiline protsess

ma ei tea, kas oleksin pidanud nunnud lastejutud rikkuma ära tunnis omaenda näitega, mida siin rahulikumalt avaldada saan (nimelt ma olen passiivne lambuke tundides ja just mitte kõige jutukam, leppige sellega, vana koer juba). näide ühest väikesest eesti linnast, kus kuu alguses, vanpsi jutu järgi, on võim poole linna üle ühel katlakütjast onul. tal nimelt on siis palgapäev. ning tal on siis vaja võtta viina. muidugi on katlakütja omakorda allutatud oma sisemisele viinadeemonile, mida justnagu ei pärsi ka onkli viinavõtjatest sõbrad, kes talle nagu uni peale käivad, et tulgu ta nüüd nendega jooma või on ta kitsi. elektrikuks kutsutud katljakütjast onu ei ole kitsi. viinavõtmine kulgeb, vanpsi jutu järgi, nädalate viisi. "ja siis ta on nädalateviisi käpuli või ma ei tea kus. ükskord oli minu ukse taga. oli valesse trepikotta sattunud" ja nõnda elatakse pidevas külmahirmus. vot nii.

teemamuudatuseks: ja siis twin shadow on natuke ära möksinud ühe toreda loo (pand sellele nimeks changes võimidagi taolist), mille originaal kõlab väga lummavalt, viisi mitte perfektselt pidavad naisterahvad on vahel maitsekad ja oskavad hinges mingeid meeldimiseks vajalikke nuppe katsuda imo .see on mind nüüd nädal otsa kummitanud. see on teinud pai mingitele ajukohtadele, mille tulemusel olen veits triibulistes särkides klounimeigiga tädisid joonistanud eiffeli torn peos ja nii. selgus et ka ülejäänud album nimega circus on täitsa torekas, diskopepudele eriti sobiv. aha, pluss akordion on mu uus boyfriend! (st mulle meeldib)

nudistiline falsifikatsioon

Det findes lige så lidt en en nudisthorisont* for sig som der findes historiske horisonter som man skulle tilegne sig ( Gadamer : 289)

* nutidshorisont - praeguseaja horisont (minu kohmakas tõlge) 

(Samavõrd vähe on olemas nudistihorisonte kui ajaloolisi horisonte, mida omandada. jällegi, minu eriti kohmakas tõlge, aga ma ise saan endaarust aru küll. kontekstist välja kisutud hetkel...)

still

kui sulle on antud vähe ( perspektiivitaju, arukust, kannatlikkust, pliiatseid ja muid töötarbeid , aega), siis ei maksa üle oma varju hüpata. eriti kui on keskpäev või selline pilvine kõikehõlmav lõpmatu vari su ümber. tuleb teha nägu, et see ongi mõeldud nii ja et see peaks olema äge. see = asi, mida sa nimetad omaloominguks või siis ehk ka igapäevaseks toimetulekustiiliks. btw seal kõige all on eriti "hõrgu" kvaliteediga laiv ühest mu improst (2009?), volüümi võib julgelt juurde keerata ning lugu lihtsalt taustaks mängima jätta. eriti vihmaga :)

Lilled vihmas by marikami

Leidsin ühe oma vana päeviku. Mõtlen tänapäevalgi vahel nii:

28.okt. 2008

Mulle meeldivad naised. Nad on palju huvitavamad kui mehed. Huvitav on jälgida, kuidas igaüks oma naiselikkuse või selle puudumisega toime tuleb. Kuna minu enda jaoks on suht pingutus olla kena ja standartne tütarlaps, siis panebki mind sookaslasi imetlema nende südikus, kuidas neil see naiseks olemine nii hästi välja tuleb. Noh mõnedel. Eriti tore on vaadata mõnd loomulikult just mitte kõige kenamat neidu ning kuidas ta selle oma riietuse ja käitumisega püüab korvata. Tublitubli. Iga mingi „koledusega“ naisterahvas üritab selle „koleduse“ omakasuks tööle panna,  selle hoopis kauniks „omapäraks“ muuta ja teisel kujul välja tuua. Noh, juukseid saab kohendada, kuidagi oskavad mõned teha nii, et nende kole nägu muutub mingis tema iseolemise kontekstis hoopis ilusaks. Muidugi on siin äärmiselt suur jõud enesest mõtlemisel. Kui tunned end ilusana, kujutad end ette nii ja naa, siis oledki paugupealt ilus.

Samuti äratavad minus huvi mehed, aga mitte proffesionaalset laadi. Kui ma vaid leiaks mehe, keda oleks lihtne ja kerge imetleda.

üll

ilus päev täna. leidsin psühhedeelse little dragoni video, uus plaat tundub ka mõnus soundtrack of life... täna ju stalkeri festivali alguskontsert ja meil kodus üllatuspidu. üllatuspeo peategelane aga plaanib olla stalkeril. õhus on pinget.

käisin riias

naasesin selliste muljetega, et riia hakkab juba päris kodusena tunduma, ainult see nende keel on killer. ja vene keelt kõnetavatele nt abi paluvatele mammidele ei oska musta ega valget kosta. ehk siis minu abivalmidus jätab soovida, sest tegelikult peaks inimest oskama aidata ükskõik mismoodi ja kuidas. väidavad üdini helged-head inimesed. ning. inimesed pidavat jaotuma kaheks, nagu ütles khani ema: olgu ta moslem või hindu, loeb ikkagi see, kas ta on hea või halb. vot. kas loevad kavatsused? kas kui inimene kavatseb head, aga ei astu selle nimel just eriti mingeid samme, on ta hea või halb? pole piisavalt hea? selle kohta ütleb mõni ignorantsus. ja ignorantsus on halb. väidetavalt. kui mina ütlen, et pole olemas head ega halba ning asjad on suhtelised, siis kas läheb seegi ignorantsuse lahtrisse?
öhh, mis siin ikka teoretiseerida, kuulake hoopis läti suure helilooja estraadiloomingut. ja illustratsiooniks pilt madam coco'le pühendatud vintage pood-puhvetist, mis on päris õdus kohake.

restoran balti jaama lähedal