Hakkan abielluma

Asi on jõudnud nii kaugele, et ma nägin unes, kuidas ma ise abielluma hakkan. Oehhh.... Õigupoolest käis see kõik kuidagi pooljuhuslikult, nagu minu asjasse sekkumata. kuni asjasse sekkuma hakkasid vanemad ja lõpuks ähm, et ma pole kedagi pulma kutsunud. Minupuhul see ei üllataks väga.

Läksin ju kõigepealt niisama külla, ta vanematekoju, kus käis remont või ei käinud ka, see koht oli sürr, pooltühi, pool mingit apokalüptilist vareme ja kasutuses oleva mööblitüki moodi elementi täis. Alustuseks astusin sisse väikesesse tuppa, kuhu ta parasjagu oli ehitamas kaminaesist alust, millele söetükid kukuvad ja puid panna saab. See moodustas suure osa tema kollaseks võõbatud mahajäetud maja või natuke Genklubi atmosfääriga toakesest. Voodi oleks mahtunud sinna vaevaliselt ära, aga seda seal polnudki, oli teises toas. Teises toas, ma ei mäletagi, mis järjekorras ma seal liikusin, võis ära tunda köögi, valged kahhelplaadid katmas seina, ja see jällegi meenutamas Tartu Teatritehase ruume... või Polümeeri, selline hämar, ja seal oleks nagu seisnud futuristlikus laadis baarilett. Mingid lauad-teibad vedelesid vastu köögiseina ka, millest jäi mulje, et köök (ega üldse terve elamine) pole veel päris valmis. Astusin edasi ja silmasin siis seda kohta, kus mu tulevane abikaasa magas, suur-suur diivan, voodilinad mõnusasti sassis. Jah, ei saanudki aru, kas see oli lahtikäiv diivan või taolise disainiga voodi. Igal juhul oli ka see ruum peaaegu saali mõõtu, taaskord kollakas, selline helekollakas, võin näidata pilti, kui kollakas, aknast võis näha õõtsumas puuokste varjusid, päike laius laiguti põrandal ja seintel, vastavalt puuokste pööritusele muutis asukohta. Funktsiooni poolest tundus see ruumike siiski olevat elutuba, sest seal oli väike ümmargune laud, millel traditsioonide kohaselt kristallvaagen kompvekkidega seisis. Mingil ajal seisin selle läheduses mina ja uurisin vaagna sisu, samal ajal kui mu vanemad ühtäkki olid kohale ilmunud ja kilekottidega kohmitsesid ning kiirel sammul tuli seljatagant mu tulevane, tegi mulle põgusa musi ning ruttas edasi, küllap tal oli sada asja veel ajada. Vahepeal nägin ka tema vanemate tuba, nunnu fluffidest patjadest kubisev voodikene akna all otse, aknad kusjuures maast-laeni, tekitades tunde, nagu oleks hoopis talveaeda sattunud. Talveaias magada on kindlasti nunnu. Külma seisukohalt kindlasti mitte, aga praegu oli õitsev suvi. 

Vahepeal liikusin ringi oma kodulinnas algkooli ees. Seal ütlesingi, et pean korra ära käima, külas, tema juures. Sealt see vist hakkas. Vaikse ja Kooli tänava nurgal oleksin äärepealt autoalla jäänud. Vaikselt lähenes auto. Mõtlesin, et ilmselt masin peatab hoogu, mina seda igatahes ei tee, aga ei peatunud meist kumbki, nii, et pääsesin sõiduki eest täpselt nii, et kui ma oleks millimeeter aeglasemalt kõndinud, oleks ta üle mu kanna kimanud. 

Kentsakas lõik filmist, mida ma näinud ei ole, aga ta ebamäärast tooni riietus ja lodevus, samaaegne nõtkus inspireerib. Viimasel ajal olen sellist stseeni ette kujutand päris mitmes avaramas kohas... Näiteks ka selles hämaras une futuköögis:

Ja siis vahepeal mõtlen ikka selle maja peale, mille teine nimi olevat kohalike Tammelinna elanike suus "krematoorium". Milline võiks see seestpoolt välja näha? Vana klassivenna maja oli peaaegu taoline, aga tellistest ja kohmakalt kokku klopsitud ning selles ruumiderägastikus võis hõlpsalt ära eksida (käisin siis põhikoolis ka, kui see eksimise osas loeb kuidagi) Igaljuhul ehitis tugeva efekti mu psüühikasse jällegi. Ma ei tea, kas keegi tunneb midagi samasugust nagu mina mõne maja läheduses? võib-olla Kz, kes mind taolistesse majasituatsioonidesse vahel tirib. Mu naiivne rõõm, et ta valis arhitektuuri...

Kz klõpsatud pilt ja ma tuunisin ta oma unenäole vastavalt kollakaks, yo.. Maja autor

Kõue ja pläkupläku

Peaks blogindust jätkama, aga pole eriti mahti kirjutada...  paarist asjast natuke ju võiks.

Täna turgatas telekava vaadates pähe, et eelkooliealisena sai ju sageli üles ärgatud selle pärast, et mingeid sarju või multikaid näha. Where have all the flowers gone laul hakkas nüüd seepeale peas kummitama...

Ja seda, et festaritest olen ainult Kõue Helil käinud. Eriti meelsasti ei seleta kellegile, mis musa teeb Minerva ja mida ma üldiselt kuulan ka, sest nojah... Paps hakkas naerma vms. Ja pärast oli raadiost kuulnud, mida Juur oma tütrest seletas ja selle seletusega rahule jäänud. Mis kinnitas minu juttu. Nišid ja värgid. Hommikul olid telekas nisad. Mingi saksa reaalelusari maainimeste armuelust - not not fun at all. 

Ee aga Kõue kohta seda, et üks asju, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli mõis(akomplex) ise. Kuigi restauraatorid tõstaksid hädakisa. Ja eriti meeldiv oli selles sopilises ja eksootikahõngulises mõisas uidata, kui taustaks kostus mahedat harmoonikumiklõminat (see klaveri ja oreli vahepealne imelik pill). Tüüp saksa duost Günther Lause klimberdas eriti meeldivalt ja oskuslikult midagi jazzilist. Läksin kitarriga, mis teiselpool tuba vedeles võtmiseks ja mängimiseks, ligi ja asusin kaasa mängima. Aga tüübil oli e moll, mida ma ei oska ega adu. Ja kes on mind kitarri mängimas näinud/kuulnud, tegelikult suht takistavad mul seda pilli kättivõtmast ja vist õigesti teevad. Kui ei oska, ära jända vms. Hiljem ühines Güntheriga üks teine kiilakas onu bongopartiiga. Meeldiv :) Üks kolmas rändom onu aga üldse magas malelauataga ürituse algusest lõpuni. Muidu sakslane peol mängis ee miskit eksperimentaalset diipi tehnot... Ja Güntheri "bänd" areneski välja samalaadsest improviseerimisest pääle pidusid (me gusta!) ja  need 2 saksa siis nüüd eestis. Vot.

Mõnus:

(london) zoo

vabariigi aastapäevaks hoopistükkis tartust penikoormate taha ära. koju.

vahepeal külastasin ühte sõpra ning selgus, et  1. pean päris tihti oma sõnu sööma, 2. mu põhimõtted ja veendumused muutuvad ruttu, olenevalt mõjutajatest 3. veel ca 8 punkti, mida praegu pikemalt ei lahkaks.

vahepeal käisin ka ühel sünnipäeval. tudengite põhimõte üldiselt on, et osale võimalikult paljudes üliõpilasvahetusprogrammides. mul ei ole otsest tungi kodumaa pinnalt kauaks ajaks ära minna ja see teeb mulle muret. sügisel aga tuleb arvatavasti see tee jalge alla võtta. selleks ajaks tekib äkki ka otsene tahtmine.

veendusin, millest makatööd kirjutada. aga kui õppejõud tahab täpsustusi ja detaile; ja ma ei tea, millest nii täpsest kõik need sisutihedad leheküljed kirjutada....

emps ütles, et õhtul tuleb pingud ka üle vaadata. mis meenutas, et inglise pingudel on londoni loomaaias üks mitte kasutuses olev lahe funkbassein! kz'l isiklikud kogemused.

otsustasin hunniku audiobooke soetada ja igaks juhuks tsekkisin üle ka raadioteatri ja leidsin selle! hea - ei pea kallilt seda elevanti ostma või spets raamatukogusse minema. aga hetkel on mu jaapanituhin möödas, jääb elevant oma paremaid aegu ootama. kui tuhin veel mu peal/s oli, siis raamatupoes sattusin kohe paugupealt kellegi meesterahva kööki spagette hiliseks hommikusöögiks keetma ning sain imeliku telefonikõne, jäime närviliselt tagasihelistamist ootama.... seletan lahti - põnev algus igaljuhul.

käisin raamatuogus

Vahepeal väisasin usinasti välismaiseid raamatukogusid (, nagu koolis soovitatud ja muidu arukaks peetud). Esialgu küll sai ainult Stockholmi linnaraamatukogusse nina sisse pistetud ning seda pigem selle sakraalsena tunduva arhitektuuri pärast kui raamatulaenutamise eesmärgil. Jah, sealne atmosfäär jätab külalisele tõesti pühaliku järelmaigu mmm, tarkuse tempel! üks näide põhjamaade klassitsismist... 

Arhitektuurifanatt Kz idee see oli ning mulle meeldivad tema ideed, temaga satume pea alati ebatavalisemat sorti seiklustesse, mida ma siinkohal pikemalt kirjeldada ei viitsi.  M aga hoolitses terve reisi hea ja organiseeritud käekäigu eest, temale suured tänud ja pai. Mulle tundub, et tema ongi Tatarikodu uus süda ja kese. Vana süda ja kese A igaljuhul helistas talle Iirimaalt ning soovis tervele pesakonnale häid jõule ja aastat uut.