Küürakatesaare elanikud

Ilus hommik köögis kohvitassi ja läpaka taga akna all puitruloo varjus. Aga igatsen natuke tagasi oma esimesse koju, kus vastasmajade katused kubisesid "naervatest" kajakatest ning puhus jahe tuul. Vähemalt selline oli alati tunne suvelõpus Tartust/maalt naastes - Värskendav, nagu teine maa, teine riik, mereäär.

Tegin nüüd akna lahti: Naasvad kured(?) ja kajakad. Nad on siin kusagil, ma ei näe neid, aga kuulen. Nii hea.

Sammuti on mul Tartust veidi kopp ees. Tartul on mingi tropp ees, mis ei lase mul sellega suhestuda. Või siis miskil negatiivsemal moel laseb, poob ja käseb. Kuidas toimuvad suhtlused ja asjaajamised mingil mulle mõistatul tasandil? Nii. Ei tohi kalduda nüüd jälle heietustesse ja halasse. Aga tundub, et päris tihti on endaks jäämine raske, sest... see lihtsalt ei ole aksepteeritav. Ja kui mitte olla ise, on see veel suurem ja sügavam ämber. Väsitab. Õnneks valdab mind selline tugevam ebamugavustunne ainult 2 päeva nädalas :) 

Lühendasin teksti, sest seda hala ei jõua keegi lugeda. 

nõiaring

Vihkan lollust. Järelikult vihkan ennast? Järelikult kui ma vihkan ennast ei saa ma ka teisi mitte vihkamata jätta? 

Sellise olukorraga katsun siin toime tulla praegu ja ennast harida, aga mis sa rumalukesega ikka teed.

Ja mul lihtsalt ei ole aega tööle või praktikale minna, ei ole aegagi esseed õigeaegselt ära saata. Ja ma elan seda siiski väga üle, tee mis sa tahad. Olen pidevalt mingis deliirilises poolmeditatiivses olekus... muide päike on täna väga kaunis, kusagil selle pilvekihi taga ta kumab roosakalt, ning a le qoki õllelossi tornis lehvib punane lipp ja kusagil teisel pool on õigeusu sibulakuplid ja siis on peetri kirik, ma ei tea, millisest kirikust kellalöömist kuulen, aga vahel hommikuti lisab see midagi pühalikku ja klaaristavat, kuidas hommik, nõnda päev - sellepärast nii paljud päevad ongi mul sellised unesegused.

Aga muidu, putitasin ühte maruigavat eelmise aasta teksti ma ei tea nüüd kas veel igavamaks, aga palun: igavlugu. Kui on mööda läinud teatav ports aega, tundub endakirjutatud vana sodi üsna amüsantne, nagu ei loeks enda asjugi või nii. Annad endale andeks. Et olid siis vähem wiser võimidagi. Usun seda Oscar Wilde'i väljakäidud mõtet, et kehvasti maalivad kunstnikud või kehvalt kirjutajad on kunstiteosed ise hoopis, oma elu elades. Usun sellesse...

selline tunne päris tihti

aknad

PETER VOLKONSKI AND ROSTA AKNAD from Joe Davidow on Vimeo.

ka bella elulooraamatus ( mis eile juhuslikult mu kätte sattus) oli juttu sellest, kuidas volk ja bella astusid tuleviku eesti erakonda, bella küll stabiilsema sissetuleku nimel, ning jõudes otsaga keilasse valimisreklaami tegema, lubas volk keila-joa mõisast tulevikuks klavessiinikeskuse orgunnida. kõlab armsalt. üldiselt  aga olevat keilarahvas kitsi olnud ning nende seas arvukalt koonderakondlasi, kellele mainitud erakonda kujutava paroodiaga hakkama saanud TEE väga nalja ei teinud. TEE läks pärast valimisi lahku. volk ja bella aga on siiamaani sõbrad. ja tahaks seda dokumentaali näha, millest oletatav klipp kellegil balletidierktoril üles riputatud. vähemalt plaadid on laenutatavad :)

isiklikul tasandil sisustas täna minu  jõulutulukestes kuid halli päeva hirmus kõhu- ja peavalu ning külmavärinad, mille nüüd ibumaxiga taanduma sundisin. eile olin just helistanud vennale ning talle kõhuvalupuhuks soovitusi andnud, raviteede osas ( ja astelpajuõli kiidetakse...).  mintgite teiste soovitustega  helistas talle eile ema. isa teab, et maohaavad on meil peres jooksvad ning helistas omapoolsete näpunäidetega. nüüd siis helistasin mittehelistaja mina. ning täna sain ise kõhuvalu osaliseks), läksin külla ning mu vähene kurtev jutt läks sujuvalt üle üleüldisele halamisele. tasuks sain pragada ja TUGITOOLI. ( tegelikult selle tugitooli pidin juba ammu saama, aga nüüd on ta mul olemas oma toas) lisaks pean harjutama positiivsemat ellusuhtumist.