Tanikawa

Teen siis juba reklaami ka, kui mönda sorti kirjandust üldse suht vähe vist reklaamitakse ja ostetakse, tähendab, köigel ei jöua ju kätt pulsil hoida, eriti lugejate endapoole vöitmisel. Anywayz, no ma kondasin Ninnikus ringi ja  olin meeldivalt, lausa lustlikult üllatunud ühe Jaapani autori osas ja ka selle ladusa tölke osas. Vägev!  Miks mitte siis endale soetada nt see raamatuke. Jaa. 

Nt järgnev luuletuseke küll täies oma suhtelises üldisuses ikkagi laseb mul manada silme ette mingeid konkreetseid pilte ja tunda ennastki niimoodi mönusalt, nagu see luuletus. Mönusalt, laisalt, mugavalt...

1


Mitte üht asja pole kirjutada.
Mu keha vedeleb päikese käes.
Mu naine on ilus.
Mu lapsed on terved.

Kas ütlen nagu päriselt on?
Mängin küll luuletajat,
kuid ma pole luuletaja.

Mind loodi ja jäeti siis siia.
Näe, päike kaob kaljude taha,
kuigi meri on tume.

Midagi peale selle keskpäevase vaikuse
pole mul sulle ette kanda.
Isegi kui peaksid kuskil verd valama...
...ah see pidev pimestav valgus!

mitu protsenti kevadele?

ja siis äkitselt pakatab jesse ware nimi igalpool... ja siis äkitselt oleks ta nagu siinsamas botaanikaaias
 ja jänese matarajal nartisissipõllul.


 

Suuresilmaonu

Kõik on avalikkuse suurtele uudishimulikele silmadele vist juba ammugi ja enam-vähem näha, teada, imetleda ja kiruda. Küsimus on, et mis on s/kelle/gi sisu ja kas on sisu seal, mis välja paistab. Ja mis mõne jaoks lahe ja innovaatiline, siis see allseisev video on minu jaoks veidike hirmutav. Elu nagu arvutimängus... Ja samas, kellele ei meeldiks...



Aga muidu, ei ole ka mina instagramist mööda saanud. Värvitud vutimunade pilt illustreerib seda.

idu

 

päevad kõik on päikest täis, külm näpistab ninast ja näppudest, ükski tekst pole süütu, ja peale ilatopsi anekdooti võetakse automaatselt kohvitassist kosutav lonks, aga ikka on mul keldriidu tunne konstantselt peal. 

ja kui laari ruumiga on ühel pool, siis astub areenile kloun ansip ja hakkab seemne- ja fooliummütsijura ajama. kas tõesti pannakse tiiger puuri ja me saame oma lastelastele jutustada, kuidas meie ajal oli internet suur ja lai igasugustest ägedatest asjadest kubisev safari või avameri, kus võis vabalt surfata... ja nad ei usuks iial.

ja ma olen pealiskaudne. seda ma vist olen.

Sind surmani

Siin kord sündisin, siin ehk saan omandatud ka keskeri lisaks kõrgharidusele. Las ebapraktilisus vohada! Aga esialgu tuleb üks suurvormi osa selgeks saada. 

Kohvikutes leidub hulgaliselt läpakate taga istuvaid noori, kõigil mingisugune kirjatöö käsil. Nagu neid raamatukogus vähe oleks... See-eest uisuväli oli tühi. 

veetlevad veidrused

Ja äge hiljuti tuntumaks saanud tumedamat-tummisemat sorti uk-based talent the haxan cloak on teinud õppe- ja koostööd sähherduse kreeka päritolu meesbjörgiga, nagu factist lugeda, kes oma kõrvu kenasti elevantide eest hoidnud on ning pole okast kurku lasnud. võib-olla tal mingisugused magic okkad kurgus siiski on, sest oma häälematerjali kasutab ta vägagi mitmekülgselt ära. ja kaelaümber on ta enamasti midagi totralt dekoratiivset sättinud. kui olla nii särav isiksus, pole ju vaja seda sära varjama miskeid sallilaadseid dekoratiivmoodustisi, aga las ta siis jääb. oluline on, et mikhail on suht geniaalne vend. siin meeldiv näide helide ja visuaalide liitmisest.

suusabaasis

m sünna pilte pole veel saada, siis võib ka fffounditud foto siia riputada. samasugused õhupallid. peaaegu samasugused kamsid. vaip sai palju pooli juua ning almost everyone was happy :) midagi muud olulist pole rääkida praegu.

üll

ilus päev täna. leidsin psühhedeelse little dragoni video, uus plaat tundub ka mõnus soundtrack of life... täna ju stalkeri festivali alguskontsert ja meil kodus üllatuspidu. üllatuspeo peategelane aga plaanib olla stalkeril. õhus on pinget.

Liig mis liig juba!

Pläkupläku ka:  käisin ükspäev kaltsukas ja sain palju lillelisi rõivaid. Kui te mind näete roosiõielistes lohvakates pükstes ringi kruiisimas, siis võtke teatavaks: need ei ole tudupüksid! Need on toredad lillelised suveks,okei, suvelõpuks ideaalsed püksid.

sissekanne

tallinn tervitas mind jahedalt ja hallis uduvihmarüüs. üsna uuele vihmamarjule see ei meeldinud väga. lühkarid, ainsad kaasas olevad püksid, ja kõik soojaandev kraam ehk kampsun ja pintsak seljas. kubujussinagi oli pisut külm. tõepoolest, mul oli viimane aeg koju tulla selliste ilmamuutustega.

kirjutan, sest mind on haaranud rahutus. eih, tegelikult mingit rahutust pole. madalrõhkkond. tahtsin vaid mainida, et raadiot pole vajagi, kui kõrvaltoas on bändiproov, okei, elav muusika.  pärast teisipäeva, ma kardan, hakkan sellest jantimisest puudustki tundma.  

nabaklabi siseõue ääristusest pilt ilustuseks.