Peaaegu, tegelt on eerikate/kanarbiku aeg.
Nad on diivanilaudade ja aknalaudade peal potis ja poes ja mulle meenub, kuidas ma üleeelmise aasta sügisel tööjuures guugeldasin innukalt pilti, mis annaks edasi täpselt seda sügisest, jahedat aga õdusat tunnet, mis minus pesitses. Ei leidnud vist. See tunne on peaaegu tagasi. Õhkus Tartusse saabudes näkku ja kraevahele (mul polnud salli kaelas) jahe tuuleiil nagu vahel suvel kell 5 hommikul, aga sagedamini septembrilõpul loengusse rutates. Eerikad on sel aastal välja ilmunud varem kui kunagi varem. Ja ka fotosid maitsekalt dekoreeritud jõulupuust ja lookas lauast on juba nähtaval läti blogis nimega stils bez tabu.
Ja siis meenusid need laupäevahommikud, kui M elas veel Ekspressimaja vastas ja helistas mulle kell 10 hommikul kutsega õue või hommikusöögile. See oli meeldiv, aga vahel raske, sest kell 10 hommikul jalule saada peale pikka reedet nõudis kõva distsipliini. Ja siis ta lõpuks kolis meile. Ja siis sai ka sügis läbi. Aga sügisesse jäid tema rattakorvi kogutud kastanimunad (need jäid sinna ka talveks), Kalaturg, Kaubamaja Kodumaailm ja hommikusöögid erinevates kesklinna kohvikutes - taldrikul enamasti omlett.
Kujutlen, et see oli sügisel(tegelikult oli kevadel), kui ärkasime A'ga paralleelselt varahommikuti kaks korda nädalas, et võtta Statoilist üks kärsatand kohv ning sellega jalutada Ahhaa keskuse ette, et seal istet võtta ja ereda külma päikese käes kohvile lõpp teha ning seejärel suunduda edasi Aurasse. Ja siis ta kolis Turu tänavale. Ja siis sai kevad läbi. Ja vahel sai kohviga jalutamas käia ka mitte ainult tööpäeviti. Lõpuks tundus kohviga õues jalutamine nii loomulik, et mulle näis veider, kui emps tahtis Kalamaja pagariäris (seal on ainult kolm lauda) kohvijoomiseks lauda istuda.
Läinud sügisest ei mäleta ma midagi peale sisemiste isiklike hingepiinade, ümbritsevaks polnud eriti silmi ega kõrvu. Troonide Mäng ja muu. Erinevad ootused-lootused, mis nüüd kõik on luhta läinud. Ja nüüd ma alustan uuesti, uuelt leheküljelt (nt kirjutasin kunagisele parimale sõbrannale soovist teda külastada - mulle tundub, et ta elab ägedas kohas ja tal ülla-ülla on väike laps, kes tundub olevat tore väike laps). Praegu on samuti enamus "teisejärgulisi" asju olulisemad kui kool, kuigi kool on tähtis küll ja mind ju huvitavad need asjad, mida õpin, aga ma ei jõua lihtsalt niimoodi sammu pidada nagu vaja oleks või millega akadeemiline asutus rahule jääks. See teeb natuke kurvaks, natuke ärevaks. Mul pole võimeid. Kui elaksin Jaapanis (jaapanlasena), oleksin ilmselt juba enesetapu sooritanud. Mul pole midagi avaloengus oma suviste toimetuste kohta öelda kui et "ei midagi erilist". Ja ma ei ole ka kade nende peale, kes kuhugi Norra või mujale reisisid või kes said hakkama saja filoloogilise või mittefiloloogilise tasustatud asjatoimetusega, sest mu suvi oli tore. See sisaldas just seda, millest eelmisel suvel vajaka jäi. Küllap järgmisel suvel lisandub sinna veel kolmandaid asju - mul on vajaka stabiilne kodu ja töökoht. Ja vist ka hingeseisund.
