VÔEH

tänu Kleerupi remixile avastasin sellise Norra muusiku nagu Susanne Sundfør. Ta önneks ise pole üldse nii vöigas kui see video...

Haps

Ja lõpuks sai külastatud seda kauget imedemaad nimega Haapsalu. Kz sünnipäeva puhul tegime ringkäigu, mis hõlmas konjakit, kohvi ja muffineid tema juures, armsaid tänavaid, promenaadi, kuursaali, galeriid ja Nurme kohvikus toimuvat matsalu filmide festarit, kus peale keskpärase dokumentaali üks väga šarmantne naisterahvas rääkis oma töö- ja elukogemustest Norras. Kz elab nagu külmkapi peal klaaskuuli sees, pealtvaatajale tõeline pärl, ta on endale loonud trajektoorid ja tegevused, mida pidi liikuda, kuidas toimida, looks cool. Trajektoori sisse mahub ka linna ainus siga Possakas ja retked ujuma, trajektoori sisse mahuvad ka paljad varbad sombuses ja tuulises sügispäevas. Jaaah, ma ei saa ikka üle - kui ma hommikul otsin välja mütsi ja kindad, et Tartus õue minna, teatab K, et käis just meres ujumas, mis see 15-16 kraadi veesooja ikka ära ole :) 

Kultuurimajas ka nostalgia ja M. Karmini näituse pärast ... like @ need punased toolid.

Jalgrattad ja meri ja päike veel viimaseid kordi ( Kz enda tehtud pilt, nice nice :) 

Rosablogger

grimes'il uus amazing video genesis, lõpetasin teema ta ema guugeldamisega,
poliitikas teine teeb karjääri, here she is, sandy garossino.  

Kui ma oleks rikas, hakkaksin kunsti koguma. Kujutavat. Seda, mis kujutab endast midagi mulle isiklikult meeldivat või põnevat. Eks mul omi lemmikuid on. Aga tahaksin eelkõige koguda sellist nö indie-kunsti, hobi-tegijate paremaid palasid. 

Näiteks viimanekord Elvalinnas kaltsukaidpidi kakerdades, astusime sisse ühte suht raekoja vastas ja apteegi kõrval asuvasse majja, kus teadsime emaga mõlemad paiknevat üht kaltsuäri. Kumbki me polnud aasta-kaks Elvas niimoodi ringi jalutanud, seega oli meie imestus suur, kui leidsime end õlimaale täis seinte vahelt. Neid oli suuremaid ja väiksemaid, enamus kujutamas Lõuna-Eesti maastikke, Leigot ja lilli, ka Aafrika päikeseloojanguid ja palme. Fotorealismi väga algfaas. Ema muidugi astus tagantruumist välja astuva grimeslike kulme omava umbes viiekümnese naisterahvaga vestlusesse ning selgus, et tema, Maire (perekonnanime ei mäleta) veab kohalikku kunstiringi, on pakkimas asju Hauka laadale, maalib hobikorras ja miks mitte ka müüb neid. See siin oli tema ateljee. Nendest käeharjutusmaalidest hakkas mulle silma üks erandlik - täpselt ruudukujulisel erkroosal taustal kollakas... mingi lill, kullerkupp või roos või midagi taolist.  suur kollane lahmakas lille. Igaljuhul see võlus mind oma värskuse ja rõõmsatoonilisusega (teadupoolest kaldun melanhooliasse ja vajan selleks rõõmsaid toone ja nunnusid helisid sageli oma ümbrusesse) ja "karjatas" näkku, et ma võiks ta endale hankida. Aga ma jäin tagasihoidlikuks. Seinal oli kirjas 40 eur. Oeh, praegugi mõtlen, et sellest oleks võinud saada mu (praegu imaginaarse) kogu teine maal. Esimene, väga pisike, on praegu Tataris köögis seinal, see polegi nagu maal, ta on lihtsalt nagu märge selle kohta, et mulle meeldivad selle isiku tööd. Vot praegu Postimehest Kunstnikeliidu head majanduslikku äraelamist lugedes tuli  see roosa maal meelde... 

elämä

sain siit

Dramaatilise muusika kuulamise hoog peal. Mis tähendab nt Florence and the Machine. Florence'i eeskuju Grace Slick siin pildi peal. Põnev naisterahvas. Plaadikaaneidee.

idüll üll

Käimas on ju Karlova päevad. Lähen vaatan pisteliselt üle! See äktšõn siin aga Krooniaia tänaval: Puuraidur, poiss jalgratta ja isetehtud järelkäruga, mööduv näitsik ja vist koolist tulev laps. See rõdu seal on ka mõnna.

mnjah

.. ja siis orienteeruvalt mida rääkida...

kirjanduses on peaaegu kõik lubatud

Jeg sier: Du har jo et dikt i Sting hvor du personifiserer selve døden, han er på vei inn i telefonkiosken…
Jóanes: …og ligner litt på William Burroughs med hatten, ja.

( tõlkida eiviitsihetkel )
 

to keep those sharkies happy....

leidsin siit

ja maiuspala kuulmismeeltele

Interjöörikas

Jaa, mul meeldib Sherlocki kodu kujundus. Märkasin, ( arvatavasti järjekordne meeltesigadus) et mu kodu on ju midagi väga sarnast. Kui fantaasial lasta veidike tööd teha: niisamuti selline natuke hämar ja tuhmivärviline, rohekas toon ruulib. Puudub skull friend ainult. Eks mu suuremõõtmeline kohvitass on siis mu coffee cup friend. Ühest intekast kuulsin, et selle Sherlockisarja disainer on sama, kes-mis Lucky Number Slevinis - tõepoolest, tapeedivaliku "käekirjas" pole kahtlustki, aga nimi ei jäänud mulle tookord meelde ning nüüd ei viitsi enam kõiki neid intekaid läbi vaadata. Selles, milles uskusin kunstniku nime kuulvat, seda siiski ei esinenud. Tühja kah. Lihtsalt veidike aega raisus. 

Vahepeal olen saanud palju D-vitamiini ning R-vitamiini ja vitamiini Õ. Kooslus muudab mind rõõmsameelsemaks ning ütleb, et ärgu ma muretsegu veel makateema pärast. Thats all...

cumberbacth ja freeman niisama hängimas minu toas

mina niisama hängimas (roheline särk osa interjöörist)

tuli ja (akna taga kusagil kindlasti) jää

Meelevald / ettevaatust, söömised-joomised!

Igasugune kirjandus ei või igasuguse lugeja kätte sattuda. Eriti selline kirjandus, milles on palju õlut... Tavaliselt mu külmkapp selline välja ei näe, nagu all mobildistusel demonstreeritet. Igasugune lugeja: Arvatavasti olen pea ära löönud, nagu mr. Talbot ja pean Wheelerit vaimuks, samas kui too jääb kainemõistuslikuks ja kohe Talbotile vett kajutisse viia lubab, ning armun, ma pole veel sinnamaani jõudnud, et täpselt teada, kellesse ( W. Goldingu tollest laevagasõitmisetriloogiast käib jutt). Nt Kim minus küll selliseid aasiatoidu neelusid ei äratanud nagu K's... Tähendab, olen ikkagi pea ära löönud.

Rääkides veel veidike toidust - Ma ei taha olla julm ega midagi, aga praegu Aura aedviljamahla juues (uus toode uus toode) ja selle etiketilt suvise külmsupi retsepti silmitsedes tekib tunne, et seda sõin ma ju esmaspäeval Sfääris! Keskpärane. See võib olla misiganes enamjalot tomatit sisaldav püree. Šokolaadikook oma enormilisusega suuruse aga ka maitse osas õnneks korvas supi. Aga seda sõi M. 

Rääkides veel veidike suppidest, siis kasutasin juhust avalikus kohas (Näljas) lõunatada, kuna kodus haaraksid mind arvatavasti teised mõtted ja teod kui nt koolikirjanduse lugemine. Tegin seda ( lõunatamist) peaaegu paralleelselt herr Haridusministriga. Minul kõrvitsasupp, temal, uljaspeal, Tom Kha supp. Minu vürtsikas supp osutus ülemäära vürtsikaks, nii, et ma endalegi häbiks pipratükke sealt välja koukisin. Minister jäi selles osas siivsaks, kuigi ka tema supp oli vürtsine. Kuid J. Blake'i viimase albumiga ( loe: väga ja väga rahuliku) täidetud muusikatausta söögisaali täitis kord minu, kord tema nuuskamine. Tema oma oli häälekam. Lugesin parajasti Jaapani premodernsete seksisüsteemide kohta ( hobune ka falloslik symbol, ma ei teadnud/arvanud/mõeldnudki selle peale) ja tema Postimeest. Minujaoks oli see oli kahte baguetti väärt supp, tema mahendas keelt õllega. 

Rääkides veel õllest, siis sai proovitud uut Karlinimelist õlu. Ja seda kino Sõpruses, peale Kaplinski dokki, BMF lühifilmide ajal joodud sai. Tänu jälle Toke õllelembusele ( Orm Punasest). Kaplinski dok oli peaaegu läbinisti prantsusekeelne.  Seal oli palju looduses rassimist ja passimist ning alguses Tallinna võltskiirust ja midagi, mis vist on kunstiline, kontrastiks. Igaljuhul rohelust oli palju ja mulle meenus, kuidas ma ise kord olin natuke liiga affektierroris kirjanikepaari Vesaaside elust maal. Oh seda maalolemisromantikat. Sama mõnus elu oli ilmselt ka Olav H. Haugel, kes rohkem teada inimestele. Õunaaed või mis tal oli. Kangilaski mainis kunagi virsikuistandusi Norra lõunaosas. Mmm. Ja siis Fosse vist ju ka selline.... omaettehoidev, omaesine mingil määral ju ka loodus või vähemalt "ära". Ära olemine. Äraolemine. Nojah, see roheluse üledoos tundus natuke naljakas, kuid anname prantslastele andeks. Pealegi ei tehtud dokumentaalis peaaegu üldse mingeid põllutöid ning aiast ei saanud ka suuremat sotti. Võsa. Puutumata/ Vähepuututud loodus. Domineeris vikatiga niitmine, millele isegi prantsuse keeles ( vikatile mamõtlen) vaste leidub sõnaraamatus. Ja metsas viibimine. Ning õuepeal asuvas tiigis ujumine, koos purde lagunemise ja parandamisega. Tiigis muidugi ujus suurmees alasti. 

BFM filmidest tooks esile 2 või 3, mis rohkem silma jäid. Kuigi kõik jäid mingil määral. I. Ojarit nägin enne filme ringi sebimas, ning tõepoolest, ta figureeris neist (kuuest) kahes.

Jänesefilmis ( Tõsikindel Jänes” – rež. Eik Tammemäe) on meie pealinna ööelu ja arhitektuurikaunidus väga kenasti kokku viidud, nii, et äärmiselt meeldiv on seda läbimõeldust vaadata. Ja üsna kerglane sisu oli selliseks läänelikult keeruliseks tehtud. Üks teine film  ( “Kõks” – rež. Hardi Keerutaja) oli nii sürr, paar mu sõpra, kes kokkusaades peaaegualati arutavad filmitegemise üle, on samasuguse sürrusejoonega, mis muudab sellegi filmi minugi jaoks südamelähedasemaks. Lynchilik ka veidike oma suletuses ja mm nojah sürruses. Ja viimane ( “Teine pirukarööv” – rež. Kaur Kokk ), Murakami novelli ainetel, said someone. Oli huumorit, silmale pai tegevat teostust ning imelikku mõttetust kõige selle juures, mis kohati nagu Murakamile omane, mängu ilu vms.

btw säästu hapukurgid pole suuremad asjad maitseväärtuselt

kiirülevaade

mõned turistikad reisult kaugele kirkenesi.  vahepeatus oslos.
tundub, et igaüks leidis festivalilt omale terakesi... minagi. sellest kunagi hiljem.  
järgmine mighty festival mai lõpus!

jõudsime rikaste linnaossa oslos

ilusad majad, noored emad, kursaõde

kujud vigelandi pargis

kadunud kinnas vigelandi pargis.

comic sans omal kohal, mänguasjapoodi tähistamas.

väike auto kirkenesis

thoni hotell, festivalipaik

saamiolemisega käekott ja kohvitass tooli all, loomulik

 

kino nagu kuuris aga ei olnud kuur

saami daam: spässib - aitäh

lottega jäähotellis

kulinaariateemaline magamistuba jäähotellis

tõukekelguvalik jäähotelli territooriumil

huskide kodust avanes selline vaade

udune marit laval

vahemaandumine bodös

(london) zoo

vabariigi aastapäevaks hoopistükkis tartust penikoormate taha ära. koju.

vahepeal külastasin ühte sõpra ning selgus, et  1. pean päris tihti oma sõnu sööma, 2. mu põhimõtted ja veendumused muutuvad ruttu, olenevalt mõjutajatest 3. veel ca 8 punkti, mida praegu pikemalt ei lahkaks.

vahepeal käisin ka ühel sünnipäeval. tudengite põhimõte üldiselt on, et osale võimalikult paljudes üliõpilasvahetusprogrammides. mul ei ole otsest tungi kodumaa pinnalt kauaks ajaks ära minna ja see teeb mulle muret. sügisel aga tuleb arvatavasti see tee jalge alla võtta. selleks ajaks tekib äkki ka otsene tahtmine.

veendusin, millest makatööd kirjutada. aga kui õppejõud tahab täpsustusi ja detaile; ja ma ei tea, millest nii täpsest kõik need sisutihedad leheküljed kirjutada....

emps ütles, et õhtul tuleb pingud ka üle vaadata. mis meenutas, et inglise pingudel on londoni loomaaias üks mitte kasutuses olev lahe funkbassein! kz'l isiklikud kogemused.

otsustasin hunniku audiobooke soetada ja igaks juhuks tsekkisin üle ka raadioteatri ja leidsin selle! hea - ei pea kallilt seda elevanti ostma või spets raamatukogusse minema. aga hetkel on mu jaapanituhin möödas, jääb elevant oma paremaid aegu ootama. kui tuhin veel mu peal/s oli, siis raamatupoes sattusin kohe paugupealt kellegi meesterahva kööki spagette hiliseks hommikusöögiks keetma ning sain imeliku telefonikõne, jäime närviliselt tagasihelistamist ootama.... seletan lahti - põnev algus igaljuhul.

rahulik vastlapäev

tallerk ja tops pärast kukleid ja veini

naabrid küpsetasid vastlakukleid, seadsin minagi sammud poe poole. jahu mul on. aga küpsetamise tuju mitte. koogikeste sektsioonis sumises kuklihuvilistest, kes olid internetifoorumites uurimustööd teinud, et leida seda parimat kuklit, nagu üks valjuhäälne kodanik kuulutas. ta näitas kätte, millises kuklis leidub moosi ( revali omades on nt) ja millised ei pidavat head olema ( mingid liiva omad) . konsumis suurt valikut polnud, haarasin astri omad, sarnaselt enamike kodanikega, nägin veel eklääre pihlaka  firmalt...

meanwhile

in my drawer...
ja taustaks veebruarikuist etteaimatavat buriali, meeldiv-meeldiv.

reminder või lihtsalt tore pilt

agnese blogist
pean mainima veel , et olen avastanud enda jaoks kohvi SUHKRUGA.

idu

 

päevad kõik on päikest täis, külm näpistab ninast ja näppudest, ükski tekst pole süütu, ja peale ilatopsi anekdooti võetakse automaatselt kohvitassist kosutav lonks, aga ikka on mul keldriidu tunne konstantselt peal. 

ja kui laari ruumiga on ühel pool, siis astub areenile kloun ansip ja hakkab seemne- ja fooliummütsijura ajama. kas tõesti pannakse tiiger puuri ja me saame oma lastelastele jutustada, kuidas meie ajal oli internet suur ja lai igasugustest ägedatest asjadest kubisev safari või avameri, kus võis vabalt surfata... ja nad ei usuks iial.

ja ma olen pealiskaudne. seda ma vist olen.

soviet kid

viimaselajal suhkruga

Puro Instinct - Luv Goon by RecordMakers

Tänahommikuses unenäos olin nõnda unine, et ei saanud k'le kirja kirjutades silmi kuidagi lahti hoida (pidin talle ühe raamatuvirna trepikotta jätma, koos vastava kirjakesega, sest nähtavasti teda polnud kodus). Niisiis, kordamööda hoidsin lahti ühte ja siis teist silma. Kiri valmis, punnitasin mõlemad silmad lahti, et näha, kas kõik kombes. Aga ikkagi oli lugemisega seletamatuid raskusi - kirjutanud olin kollase pliiatsiga.

poolpaljas

vahel ei lepi perverssus pelgalt tekstiga ja hakkab otsima autorit...
ehk et siis mul on vannilinas-japsinägude pilte.
mulle meeldib!

seedimist ei sega sadu

vist on see saamas ka eesti keeles tavaliseks ütluseks, et ... sajab nagu jaanipäeval