Kõue ja pläkupläku

Peaks blogindust jätkama, aga pole eriti mahti kirjutada...  paarist asjast natuke ju võiks.

Täna turgatas telekava vaadates pähe, et eelkooliealisena sai ju sageli üles ärgatud selle pärast, et mingeid sarju või multikaid näha. Where have all the flowers gone laul hakkas nüüd seepeale peas kummitama...

Ja seda, et festaritest olen ainult Kõue Helil käinud. Eriti meelsasti ei seleta kellegile, mis musa teeb Minerva ja mida ma üldiselt kuulan ka, sest nojah... Paps hakkas naerma vms. Ja pärast oli raadiost kuulnud, mida Juur oma tütrest seletas ja selle seletusega rahule jäänud. Mis kinnitas minu juttu. Nišid ja värgid. Hommikul olid telekas nisad. Mingi saksa reaalelusari maainimeste armuelust - not not fun at all. 

Ee aga Kõue kohta seda, et üks asju, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli mõis(akomplex) ise. Kuigi restauraatorid tõstaksid hädakisa. Ja eriti meeldiv oli selles sopilises ja eksootikahõngulises mõisas uidata, kui taustaks kostus mahedat harmoonikumiklõminat (see klaveri ja oreli vahepealne imelik pill). Tüüp saksa duost Günther Lause klimberdas eriti meeldivalt ja oskuslikult midagi jazzilist. Läksin kitarriga, mis teiselpool tuba vedeles võtmiseks ja mängimiseks, ligi ja asusin kaasa mängima. Aga tüübil oli e moll, mida ma ei oska ega adu. Ja kes on mind kitarri mängimas näinud/kuulnud, tegelikult suht takistavad mul seda pilli kättivõtmast ja vist õigesti teevad. Kui ei oska, ära jända vms. Hiljem ühines Güntheriga üks teine kiilakas onu bongopartiiga. Meeldiv :) Üks kolmas rändom onu aga üldse magas malelauataga ürituse algusest lõpuni. Muidu sakslane peol mängis ee miskit eksperimentaalset diipi tehnot... Ja Güntheri "bänd" areneski välja samalaadsest improviseerimisest pääle pidusid (me gusta!) ja  need 2 saksa siis nüüd eestis. Vot.

Mõnus:

elämä

sain siit

Dramaatilise muusika kuulamise hoog peal. Mis tähendab nt Florence and the Machine. Florence'i eeskuju Grace Slick siin pildi peal. Põnev naisterahvas. Plaadikaaneidee.

Püssid

Sattusin kogemata Araabia moodsa luule otsa. Minetades oma mugavustsoonile kohase eelarvamuspagasi mugisin sedasorti luulet siis vahelduseks. Palju sõda. Palju sõna. Aga kuna mind siiski võluvad enamasti sõnavaesemad tekstid, toon siin näiteks välja Sa'di Yusuf'i ( 1934.a. Iraagis sündinud ja Bagdadis õpetajaks treenitud kohalikku kommunistlikku parteisse kuulunud tüüp, kes nüüd elab Küprosel)  luuletuse. Pilt, mis sellega silme ette rullub, on elav nagu film... (a nagu ma aru olen saanud, siis tuntum tüüp sealtkandist, õigemini Palestiinast, on Darwish. Tal on asju!)

Guns

The guns roar at dawn

And the sea enfolds the city like smoke

The guns roar at dawn

And the birds are frightened

Have the planes come?

In an empty flat

The plants are silent

The vase is shaking

ps. isiklikust elust rääkides: ööbikuks hakkasin. ei mitte emajõe, ei soengu ega kleptomaania osas. lihtsalt öösel on teha muud kui magada. ning päeval justnimelt uimerdada ja magada. asi algas mõni päev tagasi õunakoogiga, sisaldas kohtumisi vanade tuttavatega ja täna võiks ju lõppeda esmaspäevase tunni ettevalmistamisega. aga juba mõned esimesed read ajasid mu, va poeedihinge, hoopis siukseks.  hm. ja vahel on väga pime õues või olen ma ise pime. meelsasti võiks nüüd siia joonistada koomuski sellest, kuidas ma porgandit söön ning teen mingi võimsa liigutuse ja siis võidukalt pimeduses edasi liigun...

teatriluulud

vana hea tatari-miljöö! soe ja hubane igas mõttes...

mu extoast on saanud nukuteatri uue põlvkonna esindaja S ( loe: teater on ta elustiil) kasutuses maagiline paik, kus on nii palju suuremaid ja pisemaid detaile, et ma hetkel ei viitsi seda kirjeldada. igaljuhul oleksin nagu sattunud nukumuuseumi mõnda nurgatagusesse, ma ise. ka õhtune koosviibimine youtube videote saatel oli kõvasti mõjutatud S'i stiilist ja ma ütleks, et see on äge! võinoh, värskendav. kindlasti tegi siin vein minuga oma töö, aga siiski, sedasorti kunst täidab mingit sorti käegakatsutamatut nälga... ja mul see nälg ikkagi oli ( igaljuhul kujutanuks ma ette ka nt õhtust suvepäevaetendust pisut nauditavama visuaalse ja miks ka mitte sõnalise väljenduse osas intonatsioonide poolest naturaalsema tükina ( pöhh miuke lause!). st et siis laused ei tuleks suust välja nagu robotid, mida selles etenduses kohati ette tuli ja mind häiris. ja näidendis niigi sunnituna tunduv naer ei olnud ka laval just loomulikum. muidugi ei propageeri ma no99 "särtsakust" (vms)   nagu A mu kehvast kommentaarist pahakspanevalt aru sai. aga ma propageerin mõningast rohkemat läbimõeldust. usun, et suvel võis see kindlasti väga lahe ja mõnus olla. vist. aga see siin  ja praegu oli kuidagi vahepealne ja ei avaldanud see vahepealsus kahjuks suuremat sorti elamust. üldiselt siiski kenasti lahendatud, kuiigi... ja asle oli merenarkomaan for sure, adrenaliininarkar kuni viimase hetjkeni, või siis käis merel mingeid maitea mis asju ajamas, angry birds vms. tüütu ülemõtlev naine, võiks öelda, aga ei võiks ka, sest ka ju tema roll oli mõistetav. mõistlik inimene ei roni vihma ja tormiga fjordile ja punkt)

mõned maagilised asjad siin kähku spämmin edasi, enjoy:

2. osa:



3.osa ( mu lemmik :-p)



ja midagi lõbusamat ka ikka!