Ei

saa seda nii jätta. Veebruari lõpus ilmus Trust'il esimene kauamängiv nimega Trst... . Kes on olnud Cristal Castle'si austaja, jätab ilmselt kriitikanooled Trusti pihta viskamata - on seegi duo Kanadast peri ja kütab CC'le häbematult sarnaseid helielemente. Aga stiililt on Trst nagu natuke (goth'im? ja) lüürilisem, ei üritagi eksperimenteerida ja minumeelest mitte ka meeldida, ta lihtsalt teeb oma asja, ja vahel on nii hea end kindlalt tunda kindlas stiilis. Mis stiil see siis on? Ma ütleks, et synth something  oleks nende kahe koosseisu ühisnimetaja. Edasi on lahtrid veidi vabamad. 

Aga tegelikult seda et, ma ei saa kohemitte ühte Trusti lugu kuulata ilma et meenuks hoopis meie/eesti Stones&Hole'si üks lugu. Mõlemad nüüd võrdluseks siin. Jah, kõrvad kuulevad vist ainult paari harmooniasarnasust.... aga minu jaoks need lood sulavad kuidagi kokku. Ja nad sulavad veel kokku ühe minu enda genereeritud looga, tegin, kui olin teismelise emoeellane ( refrään nt: /...youre just a ghost in my dreams, sneakin around like it seems to me going away to the rain.../ nojah siis )

see:


ja see:



okei, nüüd võin edasi hingata rahulikumalt. Ei saa seda nii jätta, aga siia blogisse nii jätta saab küll!
Ja siis ei meeldi mulle veel päris mitmed asjad, ja mis veel kohutavam, kui üritan nendest rääkida, sasipundart harutada, muutub olukord hullemaks.

esmaspäevase eksam-ettekande koostamine kui põõsas, tikripõõsas ( again :s)

Freeway overpass--
Blossoms in grafitti on
fog-wrapped June mornings

Michael R. Collings

Jess, Jessen

Reedel tuleb Ida. tuleb kell kolm ja vestleb K. Kaldmaa. Tuleb Kirjanike Majja. Harju tn. 1 ja musta laega saal. Jess! Jessen tuleb. Ta on üks teenekas taani kirjanik ja tõlkija. 

Kes on tööle või niisama sattunud Norra ühte tööstuslinnakesse nimega Rjukan, peaks ja võiks teda hästi tunda. Või tunda temaga midagi ühist. Lihtsalt äratundmisest piisab ka. Näiteks mu kursaõde M, kes oli olnud Rjukanis hotellis tööl, sai aasta hiljem koolis ettekandeteemaks just sellesama Taani daami kirjanduse. M tundis end ära romaanis Vandpaladset ( 1998), kus peategelane Su, nagu M'gi, mõtlikult restoraniaknast välja mägedele vaatas ning elumaastikest tähendusi otsis. M tutvus linnast läbi jooksva värske proletariaadiverega,  kuulas erinevaist maailmaotsest pärit inimeste lugusid, mida nad arvasid oma minevikust ja tulevikust -  Nende ootused-lootused-otsingud. Taolised otsingud on Jesseni kirjutistes läbivad. Psühholoogiliseks realismis on tema teoseid peetud. Jutte nii maa- kui linnainimestest...

Mõjutusi on Ida enda sõnul saanud Põhjamaade klassikutelt Tom Kristensenilt, Knut Hamsunilt, William Heinesenilt ja Selma Lagerlöfilt. Igasuguseid auhindu on ta samuti võitnud. Nordisk Raads Litteraturpris'i 2010 a. nominendiks nimetatud, võitnud ka maineka Søren Gyldenhali auhinna. Eesti keelde on tõlgitud jutukogu "Üks mees tuli linna". Sedapsi siis.

Aga Rjukan olevat tõesti maagiline, suletud olekuga kaljudevaheline linnake, mille "naelaks" on kireva ajalooga hüdroelektrijaam (suurte konfliktide ja inimtöötõuraskuste kiuste aastast1907). Suusatajatest  ja mägironijatest puhkajaid satub sinna muidugi ka. Aga M arvates oli kummaline, et päikest paistis (talvel) tänu mägede asetusele linna vähevõitu. Teise Maailmasõja ajal saadi elektrijaam sakslaste käpa alla ning palju kahtlast toimus seal, ka kergemetalli tootmine.

Miks Jessen just sellest tööstuslinnast kirjutanud on, on minujaoks mõistatus. Äkki saab reedel teada?