Tanikawa

Teen siis juba reklaami ka, kui mönda sorti kirjandust üldse suht vähe vist reklaamitakse ja ostetakse, tähendab, köigel ei jöua ju kätt pulsil hoida, eriti lugejate endapoole vöitmisel. Anywayz, no ma kondasin Ninnikus ringi ja  olin meeldivalt, lausa lustlikult üllatunud ühe Jaapani autori osas ja ka selle ladusa tölke osas. Vägev!  Miks mitte siis endale soetada nt see raamatuke. Jaa. 

Nt järgnev luuletuseke küll täies oma suhtelises üldisuses ikkagi laseb mul manada silme ette mingeid konkreetseid pilte ja tunda ennastki niimoodi mönusalt, nagu see luuletus. Mönusalt, laisalt, mugavalt...

1


Mitte üht asja pole kirjutada.
Mu keha vedeleb päikese käes.
Mu naine on ilus.
Mu lapsed on terved.

Kas ütlen nagu päriselt on?
Mängin küll luuletajat,
kuid ma pole luuletaja.

Mind loodi ja jäeti siis siia.
Näe, päike kaob kaljude taha,
kuigi meri on tume.

Midagi peale selle keskpäevase vaikuse
pole mul sulle ette kanda.
Isegi kui peaksid kuskil verd valama...
...ah see pidev pimestav valgus!

oikumeenutused / imaginaariumid

sõitsime vastu hommikut vennaga kodupoole. meenutasime vanu aegu. ühel hetkel  meenutas ta minu vanu sõpru/tuttavaid. imestasin, kui erinevalt võib asju märgata ja mäletada. nii kohad, ajad kui inimesed on mu mälus moonutatud. eks temagi mälus. aga minu mälu on kohati nagu mingi instagramm... ja ma tahan ikkagi teada, mis päriselt juhtus. seda brutaalset pärist, õiget. aga seda vist polegi olemas. on ainult teiste sama subjektiivsed ja võib-olla instagramsed mäletamised. mis võivad olla ehk veelgi üllatavamad minu jaoks.

üks sõber juhatas mu ühte ruumi, mis tundus olevat seotud elutoaga, st oligi. "see on ajamasin" ütles ta ja ulatas mulle puldi. vahtisin totakal ilmel pulti ning katsusin ette kujutada, kuidas ma nüüd kambrisse astun, puldil soovitud aja määran ning istunud veidi aega selles ruumis, sealt välja astun ja olen minevikus. true story, aga tegelikult oli tegu infrapunasaunaga. aga mu point on, et kui sa tahad ajas reisida ühte olulisse punkti või sündmusesse, millega sul on omad mälestused, siis käivita seesama pult. seesama pult, kust tuleb see muusikapala, millega sul on "need" mälestused. see muusikapala on portaal minevikku, sa leiad end sealt ajast ja sealt kohast, saad täpselt tagasi selle tunde, mis tookord oli. põhimõtteliselt saadki kätte selle tunde, mis tookord oli. and that's it. that's all. it's working!

võib rääkida tundemälust ja võib rääkida isiklikust muusikaajaloost, aga hetkel ei viitsi - kell on palju.

sättisin luuludelehele üles ühe omaette tunde eelmisest kevadest -  siin.

mitte nii kiir ülevaade

Mul olid mõned mõtted. Need läksid nüüd kaduma...
Veidike õudust tekitav tõik tuli meelde: Tegutsen keeleõppimisel ise ka suure intuitsiooniga. Üldse õppimisel. Mis tähendab ka seda, et tihtilugu jätab mälu vahele mõned aastaarvud ja faktid ning jätavad meelde elu24 tüüpi tõigad. näiteks, et Lucretius Carus oli "veits hull", umbes nagu Juhan Liiv ja et tervematel perioodidel sai ta midagi kirjutada. Nagu ka Olav H. Hauge. Ja vist nagu Astrup ja Munchilgi oli samalaadseid häireid... ja noh, siis veel kindlasti on terve hunnik hullumeelseid. Peaks mainima, et nad meeldivad mulle. Võib-olla sellepärast, et tunnen mingisugust empaatiat?

Aga kirjandusfestivalist ka paar sõna äkki:

S. Lomheim, vana keeleguru, näeb oma uue raamatu kaanel täpselt samasugune välja, nagu ta päriselt on. Mida ta sööb? Mis kreeme kasutab? Olgu, pole oluline. Aga kahjuks ei mäleta ma ka midagi eriti tema jutust. Sai kohati kaasa noogutada ning kohati kahtleval seisukohal olla, kuid midagi eriti uut seal polnud -  Keele ja identiteedi suhe. Ahaa, kui keegi norra keelest arusaav isik siia juhtub, siis link tema kriitikakommentaaridele, päris naljakas.

Innustust andis ka rootsi kirjanik Johan Thorin, kes kõneles oma suguvõsa tugevatest saarenaistest, Ölandil. On nende juttude põhjal mitu juturaamatut kirjutanud. Sõdade vahel ja 2. ms ajal läbi tehtud katsumused ja naljakad seigad. Meenusid enda vanaema räägitud jutud, kuid merega need seotud ei ole. Hiiumaakatele Thorini raamatud sobiksid hästi.

Jutud vaarisadest ja -emadest, ajalugu ( eriti 2. Ms) siin ja praegu käsitletuna ( kui sisutühjalt see kõlas!) oli üldse terve festivali läbiv joon. Veel mitmed Teisest maailmasõjast ja selles hakkamasaajatest pajatavad kirjanikud olid kohal, kuid ma olin samal ajal luulekirjutamise töötoas või ei mäleta eriti midagi.

Vaaremast on terve luulekogu ka Morten Wintervoldil, kes ilmselt paljudele tundus kuidagi natuke suvakana, kuid tema kohta uurides tuleb välja, et ta on omaette sorti keelemees - redaktöör ja tõlkija ja kirjanik.  Tänu talle äkki hakkan ka Arbuusisuhkru-raamatusse veidi respekteeritumalt suhtuma(mulle ei sobi ikkagi fantastika ja sellised sümbolid vist :p), või sellese autorisse. Ühesõnaga, Wintervoldi 2009.a  luulekogu on äge, sisaldades kargeid/õrnu alliteratsioone ja kohati sellist mitmetähenduslikkust, millest saad aru, kui veidike kohalikus geograafias ja kultuurielus orienteerud, mis nagu tukkidest välja taotuna (jes from one of he's poems see kujund) annavad midagi sellist igavikulist kokku. Uus ja vana koos vms. Tutvusin mõistetega nagu geirfugl ehk .. eesti keeles sellist lindu ju ei eksisteerigi, migisuguse koleda, eestlasele mittemidagiütleva nimega, ajupuu on selline rannikurahva sõna ning minule endale võõras oli ka korstnamüts. Neid sõnu oli veel. Kuna luules on sõna esindatud ka ainult sõnumise eesmärgil ehk siis ta kuidagi hakkab ka rohkem silma terves oma loomuses, on kergemini lahtihaagitav ja samas puslesse sobituv kui mõnes pikas põnevusromaanis, niisiis jah, mulle meeldib nämmutada ja mõnuleda nende sõnade käes. Sellesama hullu Lucretsiuse põhimõte oli ka inimestes katarsist tekitada oma stressikäsitlustega... ehk hakkab lugejagi eeposetegelasega sama raskesti õhku hingama... ja katarsis ongi saavutet.

Teiseks läbivaks jooneks festaril oli Finnmarkis elavate vähemuste esitlemine, nende kirjavara tutvustamine, populariseerimiskatse. Venelased olid samuti kohal. Üldse, Kirkenesis ongi tänavanimed nii kirillitsas kui "normaalses" alfabeedis esindatud. Tuur Neidenisse saamikülakesse oli mõnus ja Zoya luuleread olid looduse romantikast kenasti kubisevad. Tema raamat on roheliste kaantega ning kirjutatud vene ja tõlgitud inglise keelde. Aga lokaalset seenesuppi vabatahtlikult eriti ei manustaks - inimesed ei tunne seal maitseaineid. Põhjendatud ka muidugi. See-eest murakamoosi oleks tahtnud küll lademetes koju kaasa pätsata. Sellessinases saamikeelemurrakus ( keeleteadlased löövad mulle vastu pead nüüd valede mõistete kasutamise eest) on eriti palju laene vene keelest ning laensõna kaffe tuleb siis norra keelest, vot. Aitäh on sealkandis samuti väga venekeelelik - Spässib.

Samas hoopis soomekeelelaadsemat saamindust rääkis Sara Margrethe Oskal, kes tegi väikese etenduse ( well, see oli päris pikk tegelikult "hele pakket") põhjapõdra elust ja saamivanaema noorpõlvest, mis andis ka väikese ülevaate nende uskumustest ja põhimõtetest. Nt hm, ei meenu ükski põhimõte. Igaljuhul kui seda nime kusagil näete, siis saate naturaalse ja emotsioonika näitamise osaliseks. Pärimusekandja.

Ahjaa, fröken Julie Riksteatri esituses oli ka kohalikul laval päris mahlakas. Kohalik teater aga oli natuke kummaline - Enne "ooteruumi" tuli silmitsi seista koduse välimusega kööginurgaga, rohelised kapid ja seinaplaadid, ning teatrijuht ja teised abilised olid riietatud erkkollastesse tuletõrjujasildiga helkurvestidesse. Etendus oli hea ja üsna värskendav, kuigi tundub, et oma vabaduseihaluses on trend näidata laval porgandpaljaid kehasid ja alkoholi tarbimist. Esireas istuvatel alaealistel igaljuhul jätkus rõõmu küllaga. Julie teema aga on ka igihaljas. Veidike feministlik ja veidike igaühe elutraagikat täis, mis on põhjuseks sellisele ja sellisele käitumisele, ja siis need klassivahed. Need toimivad ka tänapäeval, kuidagi selliste nähtamatute seinadena. Laintantsu oli ka. Kz, laintants oli ka! Intervjuutehnikat oli ka. Kõike oli. 

Helene Uri oli ka muhe, oma sotsiaalses ja psühholoogilises keeleteaduslikkuses.... aga tema naiste keelt käsitlev teos on juba estris kellegi poolt küüned taha saanud.

Nii, kindlasti jäi nüüd millestki rääkimata, aga pole mul aega siin pool päeva asju meelde tuletada. Peale selle on mul kaks meeldivalt asjaliku jutuga kursaõde...

Bööö, nüüd võiks pesupäeva teha ja antiigipsühholoogiat uurida. Kuidas inimesed stressiseisundis käitusid 1.saj. e. Kr) ja siis viimasest tunnist veel seda, et "jumalate kirjandusse integreerimise probleemi lahendas M.Annaeus Lucanus" - likvideerides jumalad eepikast üldse. Asemele tuli Fatum... Lucanus oli veits vihatud tüüp ka ( mitte vist sellepärast, et ta ühe teose peategelane oli negatiivne, Hannibal, ning tema kirjastiil ei sobinud teisele kaasaegsetele, niiet niisama ei nurisetud vaid kirjutati ümber lausa) ja nagu ma wikist aru sain, siis forced to enesetapule ja siis kristlased lõpuks noppisid üles tema eepika. Fatum saab Kristuseks vms. Selline lugu siis sellega. Aitab nüüd targutamisest (aga tänane tund oli huvitav..)!

siin Jack White'i aprillis ilmuvalt sooloalbumilt üks mõnus raadiohitt.
ja siis veel O. Childreni uus singel, mai lõpus ilmuvalt plaadilt. Neid kahte sinkut eile ketrasin ja paistab, et täna ka ei ole kõrini.

ood ja edulugu

nõndaks.

on vaja teha asju.

selle asemel nihelen siin toolil ja kirjutan. kannustatuna oma uuest luuletusest, mis resideerus ridadena peale seda, kui endale teadvustasin, et on vaja teha asju ning et neid asju ei saa teha vaikuses ( kooliasju. toim.) . kiiresti märgid ära, et mõni vastavastatud raadiosaate või uudismuusika panevad ennast kuulama, nende taustal ei saa asju teha. aga vana hea tuttav muusika aga on nagu õhk või  miski selline platseebolaadne, võib-olla isegi sundhäireid meenutav, kohustuslik, nagu suitsetamine või aurav kohvitass peos või midagi sellist. eeliseks kohvile või suitsetamisele on ta passiivselt palju mõjusam. 

aega pole!

yup, selline tunne on

väsinud ja jätkuvalt mõtlen, et mind tuleks tsivilisatsioonist ja sotsiaalsest elust eemaldada.

ei-ei, kõik on korras.

sain lisaaega.

ikka veel mortenseniga möllan, kui aega on. 

igaljuhul see kogumik on kunstiteos iseeneses, tervik, oma korduvate elementidega siitsealt ja suht kontseptuaalne. varsti ehk saab ka eelmiseaasta omale silm peale.

jeg vet ikke hva jeg snakker om

nüüd läheks magama.

mortenseni ärritit ebaõnnestunud haikude näol natuke veel siin, asisemat ehk järgmises vrõhus. 

Jõulutunne Kelam

võiks välja näha umbes selline:

Milleks sellised molutamised ja koledad paintituuningud? 1. Laiskvorst pole paremaid progamme omale tõmmanud. 2. Laiskvorstil on äärmiselt palju akuutset kooli jaoks vaja teha, mis pahatihti toob endaga kaasa väikese luulepuhangu. Värske luuletus siin, kuigi see ei tundu teps luulelisem kui poliitikute retoorika. Lisaks julgen ka reklaamida oma muidu suht salajas olnud amatöörlikku tõlkimisblogi, siin. Reklaam, muideks, on ka üsna ebailus sõna minumeelest...

Püssid

Sattusin kogemata Araabia moodsa luule otsa. Minetades oma mugavustsoonile kohase eelarvamuspagasi mugisin sedasorti luulet siis vahelduseks. Palju sõda. Palju sõna. Aga kuna mind siiski võluvad enamasti sõnavaesemad tekstid, toon siin näiteks välja Sa'di Yusuf'i ( 1934.a. Iraagis sündinud ja Bagdadis õpetajaks treenitud kohalikku kommunistlikku parteisse kuulunud tüüp, kes nüüd elab Küprosel)  luuletuse. Pilt, mis sellega silme ette rullub, on elav nagu film... (a nagu ma aru olen saanud, siis tuntum tüüp sealtkandist, õigemini Palestiinast, on Darwish. Tal on asju!)

Guns

The guns roar at dawn

And the sea enfolds the city like smoke

The guns roar at dawn

And the birds are frightened

Have the planes come?

In an empty flat

The plants are silent

The vase is shaking

ps. isiklikust elust rääkides: ööbikuks hakkasin. ei mitte emajõe, ei soengu ega kleptomaania osas. lihtsalt öösel on teha muud kui magada. ning päeval justnimelt uimerdada ja magada. asi algas mõni päev tagasi õunakoogiga, sisaldas kohtumisi vanade tuttavatega ja täna võiks ju lõppeda esmaspäevase tunni ettevalmistamisega. aga juba mõned esimesed read ajasid mu, va poeedihinge, hoopis siukseks.  hm. ja vahel on väga pime õues või olen ma ise pime. meelsasti võiks nüüd siia joonistada koomuski sellest, kuidas ma porgandit söön ning teen mingi võimsa liigutuse ja siis võidukalt pimeduses edasi liigun...