Küürakatesaare elanikud

Ilus hommik köögis kohvitassi ja läpaka taga akna all puitruloo varjus. Aga igatsen natuke tagasi oma esimesse koju, kus vastasmajade katused kubisesid "naervatest" kajakatest ning puhus jahe tuul. Vähemalt selline oli alati tunne suvelõpus Tartust/maalt naastes - Värskendav, nagu teine maa, teine riik, mereäär.

Tegin nüüd akna lahti: Naasvad kured(?) ja kajakad. Nad on siin kusagil, ma ei näe neid, aga kuulen. Nii hea.

Sammuti on mul Tartust veidi kopp ees. Tartul on mingi tropp ees, mis ei lase mul sellega suhestuda. Või siis miskil negatiivsemal moel laseb, poob ja käseb. Kuidas toimuvad suhtlused ja asjaajamised mingil mulle mõistatul tasandil? Nii. Ei tohi kalduda nüüd jälle heietustesse ja halasse. Aga tundub, et päris tihti on endaks jäämine raske, sest... see lihtsalt ei ole aksepteeritav. Ja kui mitte olla ise, on see veel suurem ja sügavam ämber. Väsitab. Õnneks valdab mind selline tugevam ebamugavustunne ainult 2 päeva nädalas :) 

Lühendasin teksti, sest seda hala ei jõua keegi lugeda. 

alt ´i lagi

Mõtlesin hakata pidama söögipäevikut. For mum. Näiteks.
Täna sõin: sepikut (ülemõistusepalju), kummikomme ( ülemõistusepalju, needsamad, jep! ruttu hävitada!) Ja võileivapealset elik juustu ja sinki. Jõin vett, kohvi ja katsetasin maasika ja aaloe jääteed.
Islandi keeles oskan ka mõndasid toidunimesid muidu.
Internetti vähemalt nädala ei ole, olen raamatukogus ja õnneks pesitseb Sherlock arvutis.

(london) zoo

vabariigi aastapäevaks hoopistükkis tartust penikoormate taha ära. koju.

vahepeal külastasin ühte sõpra ning selgus, et  1. pean päris tihti oma sõnu sööma, 2. mu põhimõtted ja veendumused muutuvad ruttu, olenevalt mõjutajatest 3. veel ca 8 punkti, mida praegu pikemalt ei lahkaks.

vahepeal käisin ka ühel sünnipäeval. tudengite põhimõte üldiselt on, et osale võimalikult paljudes üliõpilasvahetusprogrammides. mul ei ole otsest tungi kodumaa pinnalt kauaks ajaks ära minna ja see teeb mulle muret. sügisel aga tuleb arvatavasti see tee jalge alla võtta. selleks ajaks tekib äkki ka otsene tahtmine.

veendusin, millest makatööd kirjutada. aga kui õppejõud tahab täpsustusi ja detaile; ja ma ei tea, millest nii täpsest kõik need sisutihedad leheküljed kirjutada....

emps ütles, et õhtul tuleb pingud ka üle vaadata. mis meenutas, et inglise pingudel on londoni loomaaias üks mitte kasutuses olev lahe funkbassein! kz'l isiklikud kogemused.

otsustasin hunniku audiobooke soetada ja igaks juhuks tsekkisin üle ka raadioteatri ja leidsin selle! hea - ei pea kallilt seda elevanti ostma või spets raamatukogusse minema. aga hetkel on mu jaapanituhin möödas, jääb elevant oma paremaid aegu ootama. kui tuhin veel mu peal/s oli, siis raamatupoes sattusin kohe paugupealt kellegi meesterahva kööki spagette hiliseks hommikusöögiks keetma ning sain imeliku telefonikõne, jäime närviliselt tagasihelistamist ootama.... seletan lahti - põnev algus igaljuhul.

nõiaring

Vihkan lollust. Järelikult vihkan ennast? Järelikult kui ma vihkan ennast ei saa ma ka teisi mitte vihkamata jätta? 

Sellise olukorraga katsun siin toime tulla praegu ja ennast harida, aga mis sa rumalukesega ikka teed.

Ja mul lihtsalt ei ole aega tööle või praktikale minna, ei ole aegagi esseed õigeaegselt ära saata. Ja ma elan seda siiski väga üle, tee mis sa tahad. Olen pidevalt mingis deliirilises poolmeditatiivses olekus... muide päike on täna väga kaunis, kusagil selle pilvekihi taga ta kumab roosakalt, ning a le qoki õllelossi tornis lehvib punane lipp ja kusagil teisel pool on õigeusu sibulakuplid ja siis on peetri kirik, ma ei tea, millisest kirikust kellalöömist kuulen, aga vahel hommikuti lisab see midagi pühalikku ja klaaristavat, kuidas hommik, nõnda päev - sellepärast nii paljud päevad ongi mul sellised unesegused.

Aga muidu, putitasin ühte maruigavat eelmise aasta teksti ma ei tea nüüd kas veel igavamaks, aga palun: igavlugu. Kui on mööda läinud teatav ports aega, tundub endakirjutatud vana sodi üsna amüsantne, nagu ei loeks enda asjugi või nii. Annad endale andeks. Et olid siis vähem wiser võimidagi. Usun seda Oscar Wilde'i väljakäidud mõtet, et kehvasti maalivad kunstnikud või kehvalt kirjutajad on kunstiteosed ise hoopis, oma elu elades. Usun sellesse...

selline tunne päris tihti

rohelisel aasal

 hirmsasti on vaja praegu blogida ja ära märkida, et mind kummitab see orelipoisi jäätiselaul.  lumemarja -jäätise reklaami tütarlapse seelik on kahar ja talvemuinajutuline. äramärkida võib ka seda, et bugge kontsedrile ja tallinnasse ma ei läinud, tulin vanpsi vaatama. ta on stiilne nagu alati. ja rohi haljendab ümberringi selle päikese all ning kohekohe astume vanatädi mehe sünnale.

Kummaline.

Kummalisel kombel teevad mulle praegu võrdselt muret mu tähistaevast meenutav näonahk ja kl2 algav kontrolltöö, milleks konspekteerimist alsutasin (suure unega, loe: mitte kuigi edulise kiiruse ja mahuga) täna. Suure unega eile pidi magama minema ja muid asju tegema pluss oma mälu  proovile panema. Meelde ei tulnud kõige absurdsemad asjad nagu debesis ja davana vms. Ilmelt sellepärast, et ma just ei kasuta igapäevaselt seda sõna nii tihti. Mis nüüd järelemõtlemisel on väga loogiline, nagu läti keel üldse, haha. Ma jätkan ahhetamist, kui kummaline keel see on. Segapudi kõigist laenudest, sekka mõni väga omane sõna. Otrdiena - the other('s) day ? jnejnejne

ninii. Mari. Kus on su prioriteedid? Jäta see tähtkujude lugemine oma molu pealt, jäta blogis pläkutamine ja asu asja kallale. Hetkel tean vaid, et kui kuulen kusagil kedagi ütlemas Halliday, võin automaatselt piiksuda: "Valikud! Valikud!"  

ps. Silmasin eile olevust, kelle blogi vahel loen. Weird. They do exist....

psps. Sel sügisel olen saanud tunda sellist emotsiooni nagu solvumine. Üsna uus või unustatud  vana tunne. Ebamugav indeed.

mott on nott or not?

"Kas sa ei võiks minu üle hoopis rõõmustada ja ise ka sellest motivatsiooni saada?"

midagi sellist T minuga pahandas. Ta pahandab alati heatahtlikult ja humoorikalt, mis on zanr omaette. Istusime poolvihmases Hella Hundi pargis. Pargipingid nagu mingist inglaslikust teisest ajast eriti peenekoelise moega. Kas ta polnud mitte oma läpaka taha peitunud või näppis itouchi. Tol hetkel. Erksad värvid. Kui itaalia sohvasurfariga samas kohas paduvihmga istusime, sõitsid mööda kaks neoonvärvilises vihmakeebis jalgratturit. Ta haaras imekähku kaamera järele. Püüdmaks ennenägematuid eestipärasusi. Aga tematema. T kõrgelennulised plaanid ja edumaiguline elu tegi mu meele mõruks. Mõrult meelestatud ja häälestatud olin.  Sest kas ei saaks jumal kuidagi balanseeritumalt jagada seda õnne ja õnnetuse suhet. ( kuigi eks tal olid teised õnnetused...)

Aga ükskord algab aega...

ja see aeg algaski nüüd hiljuti. Avastasin end tema peale mõtlemast ja sellest jõudu saamast - motivatsiooni ja rõõmu. Kindlust. Korteris hakati kütma, kuid see soojus siin on teistsugune. Hea tahe? Inimesed rügavad edu nimel. Mõned vähem mõned rohkem. Aga et sellest rügamisest rõõmu tunda...

Peaksin olema motiveeritud eeskätt oma erialast ja kõrgetest tulevikuplaanidest. Selle asemel on mul pigem osavõtu ja mitte võitmise rõõm. Mingisugune imelik poolanonüümne rõõm. Motivatsioon ilma suurte plaanideta, lihtsalt bussiga maailmaotsa sõitmisest ja seal omaette nokitsemisest. Eemalolemisest. Aga kõrgelennulisele tulevikule võin öelda vist adjöö, kuna juba tõlkekursuse eestvedaja kinnitas seda: "mõnikord ei sobi iseloom!" 

Ja mis üldse on kõrgelennuline? Prestiiž?

Lihtsalt kuidagi äraole-elalemine ja kergesti mitte suuri riske võtmine on ka võimalus. Kahjuks mitte parim võimalus, ja kuna aitab küll ühest olelevast haigutamaajavast inimesest(thats me) siis võiks enamus inimesi mitte sellised olla. Peaasi on muidugi õnnelik olla... ma siis katsun esialgu olla õnnelik siin ja praegu.Vähemalt on mingisugune rõõm ja mingisugune motivatsioon. Esialgu mulle sellest piisab.  Ärme edasi mõtle. Konkreetsetele asjadele nt.

(veits random the church'i lugu destonation siia taustaks, väga mõnus lugu. aga jumal temaga. või kurat)

>