in vino veritas

eile jätkasime oma zombi ja vampiiriteemalist nädalat, vaatasime shaun of the dead'i ja jõime veini. veinis peituv tõde hakkas pähe ning kuna me alustasime õhtuga varakult (et siis kogu essee homse varna jätta ja sellega varakult alustada), harutasime tõdedepundart umbes kella kaheni öösel.

panin äratuse kella 8-ks. imekombel ärkasin isegi sel ajal ja olin päris ergas, aga kuna t oli äratuse kella 9ks pannud, väljas oli pime ja kõik tundus liiga vaikne ülestuleku jaoks, jäin unne kuni kella 9-se kellahelinani. ninii. siin tuleb konks, mida detektiiv mari hakkas juba varem märkama. kell 8 oleks tegelkult kergem olnud üles ärgata. enesetunne vms. kell 9 on olemine väga unine, niiet kui ma ärkasingi üles ja võtsin õppematerjalid lugemiseks ette, siis suutsin lahtiste silmadega püsida u 15min. vajusin tagasi tukastusse ning järgmisena avanesid silmad kell 10.30. see ongi minu hiliste ärkamiste põhjus. kell 9 äratus tingib veel und, kell 10 on samuti tunne, et tahaks veel magada. tuleks taastada kord, kus hakkan ärkama kell 8. homme!

protsess

kella lahe paiku öösel vildist pärleid voolidest mõtlesin, et olen ikka überjube vinguja küll! siiamaani mõtlen. (t sõnul allaandja kah veel pealekauba) E sai kõigile kaelakeed ja kõrvarõngad tehtud ja mina juba nelja pallikese juures kurdan. bad mari. baaad. või siis: ära vingu, pingu!

ühesõnaga, täna võtsin omale aega. üksi kodus on täitsa mõnna. teed ja oled, kuidas tahad. krutid muusika valjuks, et pidutsevaid naabreid mitte kuulda ning korrastad vahelduseks oma majapidamist. mõne muusikapalaga hiilib loomingulisus ligi. kirjutad siis mõne mannetu luuletusekese ja otsid muid väljundeid. olemasolevatest materjalidest nikerdasin ühed kõrvarõngad, millega välja ei läheks ja mida avalikult ei näitaks. näpuharjutus, ütleme nii. seejärel otsisin oma pisikest heegelnõela, kuid tema on vist jalad alla võtnud ja mu kodu jalge alt pühkinud.

tegelikult tahtsin hoopistükkis ühe loo kohta miskit öelda:

täpipiealt ju minu klaverimängu stiil. selline mulisev, minimalistlik ja ... ma ütleks, et mõjuv. meeldib. plaat peaks ilmuma varsti.

mina ja maailm

i have lost my origin
and i don't want to find it again
rather sailing into nature's laws
and be held by oceans paws

numps.

levelled up

eraelus: essee ajab esseed taga. olen alles esimesel tasemel vist. üle poole oleks nagu veel ees. kohati tundub, nagu võitleksin tuuleveskitega.

täna on eksam

kayapo indiaanlasest kaameramees. 80-nendate projekt, mille käigus õpetati kayapodele kaamera käsitsemist, et nad saaks ise oma kultuuri filmida. kayapod läksid asjaga ladusalt kaasa. põhimõtteliselt filmisid nad kõiki tähtsaid sündmusi, et hiljem oleks tõendid olemas. nad filmisid ka Altamira juurde asutatava hüdroelektrijaama ümber käivat furoori, mille käigus terve maailm sai teada nende moodsa tehnika lembusest.

uued prillid soming soon

ei luba midagi ilusamat kui need, mis mul praegu on. nohikuprillimoest olen üle saanud. ei teagi mida valida. mitte värvilisi. mitte kalleid. äga limiteeritud valik, peaks mainima... midagi taolist, nagu üleval pildil, on mu soov, aga kas see mu näoga sobib, on eraldi küsimus.

tsau!

mm, eesti laul tõotab seekord midagi põnevat. pole üldist infot kuulnud, küll aga rikastunud mõningate killukeste võrra. mimicry ja kene ning honey power oma kantrilooga, mis võib-olla mihkel raua arvates kantri pole. vürtsi lisab merka. kinldasti pole ma kõige informeeritum isik sellest rääkima, aga juba selline pisike teave teeb mind ootusärevaks. elagu laulusaated!

muidu on eksamid. kirjutada, kirjutada. paberilehti on tuba täis. siin on olemas kord, aga kuna ta nihkub asjade ümberpanemisega, siis on see üks keeruline kord...

mul oleks tarvis nutitelefoni asemel motitelefoni.

kaabakaunenäod

nagu ma igalt poolt välja loen ja teiste pihtimusi kuulen, on inimestel unega praegu karu või siili sarnased lood. und on palju ja ära ei lähe. uni ma mõtlen.

unenägudest rääkides veel seda, et viimasel ajal olen näinud igasugu kurjategijaid või kurjusega seotud seiklusi. eile toimus mul unes sõda või vähemalt oli mingi okupatsioon. sõitsime rongiga ma ei tea kuhu. mingil ajal mind eraldati emast (olime empsiga kahekesi) , viidi kuhugile tüdrukute vankrisse. mingis peatuspaigas keegi vägistati ja ma otsustasin põgeneda. põgenesime kusjuures mingi tüübiga kuhugile maakohta metsade ja põldude vahele. ta hakkas põldudelt kartulit või jumal teab, mida varastama ja ma ootasin puude vahel. ta ja ma jäime vahele.

tänases unes siis kempelsin mingite pättide ja kaabaktega. jooksin mööda treppe ja lõpuks sattusin kohtusaali. loeti just kellegi süüdistust ette, aga kuna ma poole kohaga mõtlesin oma vitalismiessee peale ja selle peale, et peaks vara ärkama, nüüd kohe, ei jäänud hästi meelde, milles kaabakat süüdistati.

mingil ajal hiljuti nägin unes ühte blondi (ühe näitleja moodi, nimi ei meenu ja polegi oluline) naist, kellele oli liiga tehtud ning ta tahtis kätte maksta ühele isale ja tema väikesele lapsele. varitses seal mänguväljakul kiikede taga...

mehed, õppige sõnavara :

"see ei olnud kompliment, see oli tähelepanek." (t)

ps.
muidu seda veel, et ostsime täna uue veekeetja ja kohv on kohe mitmekordselt parem! kusjuures poes juhtus minuga säärane imelik matrixi trikk, et hinnasildile oli kirjutet TEEKEETJA. hakkasin sel teemal kaaslasega tõrelema, kui järsku oli sildil kirjas veekeetja. nagu oleks veekeetja seal seisnud snovalux'i aegade algusest saadik. arvutasin täna hommikul oma viimase aja unetunde* . umbes 10h igal ööl tuleb kokku. ehk on uneületunnid minu hajameelsuses ka süüdi?

* uneületunnid täna sisaldasid unenägu, mis nägi välja järgmine: dr. house tuli kristiine ostukeskusesse ja hakkas staaritsema - istus uudishimulike ostlejate keskel nagu päike ja andis autogramme ja humoorikaid seletusi. tal oli kaasas ka väikesearvuline saatjaskond. ühel hetkel astus suure tondipüüdjate aparatuuri taolise masinaga saatjaskonna liige esile. house ütles, et tahab teha meiega väikese eksperimendi. mul hakkas relvakandjat nähes hirm ning pöördusin teise tuppa, mis kujutas endast meie suurt kööki maal. seal magas üks rebane magusat rebaseund. olin vaikselt. keegi teine tütarlaps oli samuti eksperimendilt plehku pannud ja saanud hoiatuse, et rohkem inimesi ei tohi lahkuda. kuulsin, kuidas "püssiga" inimesi paralüseeriti - masindusest tulid välja mingid spets lained, mis muutsid ohrvi halvatuks ja sundisid uinuma. kuulsin paanikakarjeid ja tundsin üleüldist kaost, kui relvaga mees astus kööki ning tüdruk ja mina saime samuti nende salapäraste kiirtega pihta. iiimelik tunne oli. kukkusin esiteks magava rebase kõrvale, kes hakkas parasjagu ärkama. hirmul on suured silmad. paistis, et see võitis ka paralüüsi mu kehas - üsna jõuetult kuid suure tahtejõuga kakerdasin ostukeskuse möllu tagasi ning sain rahulikult maha kukkuda.

lauluema

kuna klaverit ma enam ei mängi (eriti), hakkasin laulma.
uued laulud valmivad spotaanselt ja esitatakse aktuaalsetel teemadel. laulu loomine ning esitus toimuvad samaaegselt. täna hommikul voodis lamaskledes tuli esitusele retsitatiiv: "mari on laisk".

niisiis, uuel aastal veel uut hoogu pole. uus aasta pidi ju 14. veebruaril tulema hiina kalendri järgi, kui ma nüüd ei eksi. hindudel hoopiski 13. oktoobril (viljandi draakoni keldris töötav härra tähistab seda siiski 1. jaanuaril, sest ta on kristlane, vajalik inff :p). no võta kinni, kust ta siis hakkab... ma miskipärast jään hiina loomakalendri juurde. mitte et ma sellesse niiväga usuks, aga ei ole uut hoogu sees. ehk veebruaris on.

ilus suusailm on ka.
minge õue, inimesed!
(mul oli eile väga sisukas päev linnast väljas lumises looduses. kuigi külm näpistas, ei kahetse!)

tiigriaastal tiigrihüpped

nii, näedsasiis, mis minu sünnipäeval korraldatakse. ma ise ei korralda midagi, sündimine on praegu köki-möki igasuguste tähtaegade kõrval. aga kui massihüpnoosist rääkida, siis siin leidub midagi hüpnootilist:


ja siis seda ka, et uueks aastaks omad lubadused peaaegu et antud. kuigi lubada ei julgeks ju midagi. enesepettus ei tundu nii hull kui teiste (lootuste) petmine, nii et who cares really... muu seas tahaks taasühineda mõningate "gruppidega", mille maillistist ma ikka veel ennast leian ja vahel üllatavaid kirju saan. nt tartu noortekoor islandile jne. budakoja meditatsioonitunnid on ka mulle nüüd käe-jala juurde toodud (oa tn), loodame, et ka uuel aastal asi jätkub ja sealsamas... muusikaga võiks niisamuti aktiivsemalt tegeleda. täna kuulasin oma telefoni lindistusi. kvaliteet on sellises seisus, et kõrv meeleldi ei erista, mis on mängitud klaveril, mis kandlel. mmm, kannel...
aga mingeid suuri hüppeid ma ei plaani. siis ei pea endas pettuma, võib vaid positiivselt üllatuda ;)