selline pilt avaneb kõigile, kes rongiga mu kodulinna sisenevad või väljuvad...
.
kooli lõpuks nähtud igasugu veidrusi ja sürrusi.
minul näiteks on igikestev depressioon, milles leidub õnneks mitmeid valguslaike. ülikoolirežiim on sellele oma panuse andnud.
ekspressi nädala raamatu arvustuses oli juttu vene intelligentsist või eliidist. sellega meenub mulle üks suurematest sürrustest, mida koolis näinud, mille nüüd lõpuks siia lagedale laon:
vaikne, kleenuke, hoolitsetud taani keelt studeeriv venelasest noor daam. kaks aastat olen näinud istuvat skulptuuri. selle aasta lõpus tegime ettekandeid ning tema teema oli äärmiselt tavaline: muusika. klassikaline pealekauba. aga. siis ta rääkis muuhulgas ka griegist ja griegi tähendusest talle endale. ja siis ta näitas videot
klaverikontsertist, kus ta ise virtuoosselt käed klaverile asetas ja helidel kõlada lasi. temast juhindus saalitäis orkestrit (mu lemmik klaverikontsert üldse, millest ma kuulmise järgi esiakordid ära vuristaksin).... kogu klassiruumitäis rahvast oli võlutud. hiljem, kui me skulptuuriga kahekesi loengus olime ja teada saime, et tund õppejõu magamata öö pärast ära jääb(ok, isaduse siis), ta naeratas. üpris harjumatu vaatepilt. vägagi.
ja nüüd siis tallinnas, kui ma oma imelike lühilõigetega muusikaakadeemiast möödusin, möödus minust üks auto, mille aknas oli tema, lehvitas ja naeratas seda haruldust. nii. ja kui ma nüüd kuulen veel midagi vene intelligentsist või säänsest, ei meenu mulle leesi venekeele õpik või mõni ajalooline film, vaid tema.
selliseid inimuurimusi-avastusi on aasta(te) jooksul veel olnud, see oli trastilisim.
