dis rain again...

...just kui tegin omale päevaplaani.

1) koristada kodu

2) pesta pesu

3) lôuna Aparaadis

4) turulkäik

5) komisjonipoeskäik (yhed väiksed keraamilised taldrikud!)

6) vb jaama tn viia vanad küünelakid ja tyhjad löhnaölipudelid n get rid of vanad patakad etc

7) jooga?

Punktidest ainult nr 2 done.

Vöib-olla peaks siis esimese punkti korralikult ära tegema, kui juba vihmavangis olen.

Vaatasin hoopis hommikuôunade (eile pugisin ennast tom kha supist nii täis, et täna ei pidanud eriti midagi kokkama) ja kohvi kôrvale Netflixis Chelsea saadet. Süda läheb juba pahaks selle meeleheitliku üleskutse peale hääletada, ja et anna see Hillary Clintonile. Sest see, et ta salaja e-mailidega sehkendab on nii badass ja et Trump on nii loll. Ja siis on Trump`s Board, kus üksteisevôidu nämmutatakse läbi, et temast ei saaks head presidenti. 

Kusjuures tänases ühes osas tulid kokku inimesed, kes Trumpi kampaania(te)s olid kunagi osalenud ja sealt lahkunud - kôik nad pidasid Trumpi kenaks inimolendiks (loomult kena ja hea inime), aga et see poliitika u know on ta peast ogaraks ajanud...

Well, ma ei tea, kuidas need asjad täpselt töötavad, aga kogu see poliitika teema seal (pluss Brexit) tundub nii jabur, et tahaks ennast ühiskonnast eraldada. Kui ôige kutsuks inimesi mitte oma häält andma? "Kui sina ei hääleta, siis hääletab keegi teine" on paganama odav loosung üleskutseks. Odav aga lööv, ôigesse kohta lööv vist ka. Mis siis saaks kui keegi ei hääletaks? Seda ma tahaks näha ! Some say (mihkelmutililult vb): "Tahan ennast ühiskonnast eraldada. Tahan luua oma ühiskonna"  - ja ma näen, et see on täitsa vôimalik. Vähemalt mingisugune detsentraliseerumine a samas selline globaalseks jäämine - internet ja ühised huvid ühendavad inimesi, "pealikud" vôiks kuidagi sotsiaaldemokraatlikult esile pääseda. 

On that note of future... vou, mis lyyrixitega lugu Nina Simonelt



 ...ja kui juba Simone`i lainel olla,  siis midagi nunnumat kah:



... mmmm kui juba coveriteks läks, siis juba see ka:

meanwhile playlisti popimad palad täpselt kolmekesi reas

Jah, läks selliseks pehmoks, karvaseks ja nostalgiliseks vahepeal kätte ära. Ei teadnud, mis endaga peale hakata. Ja siis Blood Orange "Hands up" ( hallo ta laulab seal "...sleeping only with lights on..." - kas ma saaks rohkem empaatiat tunda?!) nostalgilne ka, sest meenutab ta eelnevat, ja "Change" sest see on uuem/uuenduslikum, kuid siiski piisavalt gloomy, et mu hoovustega kokku joosta. Saadaval aint spotifys.

Awkwardid toidumomendid

Sônade valimise ja info väljastamisega on mul vahepeal raskusi, sest need vôivad viia zestideni, mis on awkwaaardid.  

Üks süütum ja armsam toiduga seotud näide: 

Jäin töökaaslase S juurde ööseks. Ta näitab külmkapi sisu a la mida hommikul süüa. Mitte küll üllatav kuid pisut mu hingele limiteerivalt môjuv leid - majapidamises pole mittemidagi magusat!

Hommikusöögiks praeme kartuleid ja kukeseeni, mida minu organism enda sisse laseks alates kusagil pärast keskpäeva. Mainin seda talle. Lisaks pole meil niikuinii palju aega. Mul on kaasas üks suur pestitsiididest pakatav ôun. See ja kohv ja ma olen korras.  Pow! Magusat polnud vaja. 

Hiljem teeme kollektiivi minibussiga bensukas kohvipeatuse. Minuni lendab mitu magusat saiakest, sest kohvi ja saiakese kombo on peaaegu sama kallis kui ainult kohv: "Kuulsin, et sa sööd hommikuti magusat! No vôta see saiake!"

Kohmetult tänulikkust välja üritades näidata komberdan bensukast välja Pringleis (oma valik), kahe saiakesepaki ja kohviga. Kohv samuti veidike peer pressure, olgem ausad. Hiljem aitab S selle ära juua. Olen tänulik. 

Aga saiad jäävad söömata. Ja ma ei tea, kus nad praegu on. 

(Samas, üks teine kook, mille T kaasa töi, ja ühe taris osaliselt kah m6ttega sellest, et rääkisin, kuiväga hiljem kooki tahaks, tähendab kaks kooki (sic!) söin väga meelsasti ära. )

Muidu läks päev kokkuvôttes toredalt. Sügavaid vestlusi ei toimunud tho, rohkem actionit. Koht oli väga ilus. 

Unenägudest

Blogimine on mingi state of mind. Vahepeal kadus see ära, nüüd hakkab tasapisi tagasi tulema. Vb on tegu sellega, et parasjagu on puhkus ja mu energiaraasukesed ei lähe mujale... Tösiselt, töö pärsib mu kreatiivset eneseväljendust sellega, et ma lihtsalt olen väss. Ilmselgelt sellepärast joogaga alustasingi. Need raasukesed tahavad kuidagi toidetud saada, altrnatiivselt.

Tegelt tahtsin siukest nôusennssi mainida, et olen Grimesi unes näinud kaks korda. Mölemad väga vivid. Ja viimane uni oli selline, kus ma sain aru, et see on uni ja pullisin ennast outi sealt kuidagi.

Aga äkki see pole Grimes vaid mingi muu möte/energia/alateadvuse osa, mis läbi Grimesi imago representeerub, mingi info transleerumine tundeks ja see omakorda väljendub mingi pildiga, mis vöiks resoneeruda. Seda ma vahel olengi kartnud - kui ma mingit infot näen, kuulen, läheb see mul meelest, aga midagi jääb alles, see info salvestub kuidagi teisel kujul.

Jah, mul on on ettekujutus olemas, mida need uned tähendada v representeerida vôiks. Aga me not shure, et seda maailmaga jagada tahaks :D

Well, no räägin siis niisama unedest: esimeses unes sattusin tsiki stuudiosse. Mängisin/me klaverit, ta oli selline eem, noh et a la igaüks oskab klaverit mängida, a la ma ei peaks seal ässama. Suur tiibklaver oli miskipärast hämaras ruumis ja hulk muud tehnikat. Miskid teised inimesed olid ka seal. Ta tuli hiljem sinna kui mina ja veic tsättisime ja ma ei mäleta, kuidas see löppes, sest see uni oli juba päris ammu. Ruumi uks avanes ja sisse tuli valgus, ruumis endas oli ikka päris pime.

Teises unes olin ma nagu surveillance camera ja nägin ühte ta dj seti. Seal hüppasid ja traavisid fänniplikad ringi. Üks tuli ja tahtis temalt midagi. Leidis aset veider episood, kus nad vist ei saanud kuidagi suheldud ja äkki vaatasid hästi lähedalt üksteisele lihtsalt otsa. Ja siis Grimes kadus dj-puldi alla nagu see manul-kass. Need kaks olid üsna sarnased. Kaugelt vaadates vb identsed. Grimes töusis puldi juurest ja pani peegli puldi peale kuidagi nii, et kui ta peitu poeb, siis ta näeb, kas see teine tsikk on seal. Helesinine silmalainer oli tal.

.. to mom

Mida mulle alati kinkida/tuua vôib: 

1) mesi (see saab koguaeg otsa!)

2) tee 

3) igasuguseid maitseaineid/vürtsid

4) valged küünlad

5) roomba

6) elektrooniline rula

...

gong / Enjoy the trap!

Kuulasime täna gongi. Sellest tulenevalt kaks luuletust. Räägin natukene tausta ka.

Käisin paar aastat tagasi ükspäev/ôhtu gongi "kontserdil". Iga bowl tegi erinevale tsakrale nö vabastavat vôi puhastavat heli - kuulasime ja ümisesime, resoneerisime, sissejuhatuseks. Lôpuks jôudsime suure gongini. Härra gongimängija, kelle nime siinkohal ei mäleta, lubas publikul lahkelt lausa mediteerida.

Minul tuli sellest veidike bad trip. Heli on vôimas, kogu keha läbiv lainetus/värin, mis kôlab igavikuliselt. SUURELT. Jah, ma ei oskagi seda kuidagi paremini seletada - selles on koos nii täielik ükskôiksus kui suur dramaatika, väiksus ja suurus, ja mujaoks pisut ka elu traagika. 

Näiteks Arvo Pärdi muusika on samuti igavikuline, kuid valitud noodid teevad tunde pisut teistsuguseks, ütleks et helgemaks, kohati.

Gongitaolist madalat kôla kasutatakse sageli filmides / dokumentaalides enamasti sellise ebameeldivust tekitava pildi juures. Tagantjärele môeldes ilmselt sellest ongi mu jubedustekartus. Ja nônda sissejuurdunud, et... 

Well, ma nägin eeskätt halli värvi, ja pruuni, ja ma ei saanudki sellest välja. Hakkasin juba lôpuks igasugu jubedusi ette kujutama (meelsasti ei laskuks detailidesse), pigem tekkis mul kartus, et ma hakkan omale midagi jubedat ette kujutama ja see viis mu rööpast välja. Hehe.

Tänase joogatunni lôpus lôdvestusime samuti gongi saatel. Tuttav IGAVIKULISUS vôi ôigemini aukartus igavikulisuse ees asus taas maad vôtma. Kuid seekord oskasin seda veidrat energiavoogu juba kanaliseerida ja seadsin sônadesse.

üritasin sônastada seda, mida ma näen vôi ôigemini tunnen. Kirjapildis ei tundu see üldsegi nii vôimas v midagiütlev. Samuti ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli, aga see oli midagi taolist:

gong
avarus
gong
kivi ja muld
gong
muld ja kivi
juured
gong
väikesed vaglad
gong
elu ja surm
gong
surm ja elu
gong
elu on surm ja surm on elu
kivid ja muld
avarus
gong

Kojujôudes oli mul süda ühest harjutusest veidikene paha (sellest vb kunagi hiljem). Aga see ei seganud mul loomulikult rooibose teed rüübata ja domino küpsiseid peale uhada :-)

Jôudsin lôpuks arvuti juurde ja üritasin natuke sümbolite näol asja lahti kirjutada ja tuli siis selline luuletus ( mumeelest ilus, sest noh hall on üks mu lemmikvärve ka. järgmise lulla peaks tegema helesinisest. siis oeh kollasest, damit, too many fave colours!)

avarad maastikud
tumehallid
ja nagu surnud
aga nende sees käib vilgas elu
vaglad ja
igasugused väikesed elukad
ringutavad ja püüdlevad 
igaüks oma halluse köidikuist avaruse poole
aga avarad maastikud on tumehallid
ja nagu surnud ikka
vaglad vist ei naudi püüdu ega ringutust
vaglad on vist rumalad elukad
ei saa igaühe eest rääkida
saan näha halli igavest elu
ja ilusat püüdu

( kuula taustaks gongi)

Veel asju...

Jah, musa osas on minus vöitlevad poolused. Üleüldiselt imestan, kuidas mönel inimesel ônnestub väga kinni olla ühes zanris v mingis kindlas maneeris.

Erykah Badu mixteip ülimönna. Drake natukene jätab külmaks. Kedrick Lamar kah tore. Ja muidugi Grimes, kes on nii suureks läinud. Ja siis Holter kah jajah. Mingi hipsterite mainstream ühesönaga.

Ja siis tabas äkitselt mingi flashback ja kuulasin ca 3 päeva jutti seda youtube`i playlisti @wrk:
Lemmik asi üldse, millega Jack White tegelenud on :)

Aasta asjad

R2 hommikusaates küsiti ükspäev, et mis on teie aasta asi?! Mul turgatas kohe peaaegu sama kiirelt vastata kui Tursal. Tema asjadeks dressipüksid ja vannitoavaip... Minul igaljuhul 

1) kummelitee 

2) korea bb-kreemid. Khm, tegelikult üleüldse make up vist. 

Kummelitee tuli minu ellu 2015 veebruaris, kui mul olid hirmsad köhuvalud, palavik, ja ühesönaga mingi veider viirus. Sel ajal muutus ka mu maailmavaade palju-palju alternatiivsemaks. Kuulasin Hallokosmost, avastasin yournewswire ja humansarefree netilehed, vahtisin youtube`st, mis marsil toimub, sattusin isegi Aigar Säde kodukale. 

Igaljuhul ei tahtnud ma tookord üldse midagi süüa kuigi köht oli tühi. Ainuke asi, mida mu sisikond aksepteeris, oli kummelitee. Jôin seda tonnideviisi. Avastasin, et sel on oma eritimönus klaaristav maitse, mis mu kôhu, ütleme, et lausa naeratama pani. 

Siiani joon kummeliteed hommikuti peaaegu igapäev. 

BB-kreemid jöudsid minuni tänu Aasia televisioonile. Üks nunnumatest sarjadest sel aastal näiteks Oh my ghost, mille viitsisin lôpuni vaadata. Igasugu sarjades ja saadetes loomulikult demonstreeritakse muuhulgas ja allakriipsutatult seda, mis parasjagu moes on.

Meik on Koreas lihtne (ja see erineb jaapani omast ikkagi natuke ka, jaapanis on rohkem nö friike, möjutusi animest/mangast rohkem) ja minimalistlik - nägu olgu valge, kahvatus on igati tore, kulmud vöivad olla metsakasvanud nagu euroopas vist ka. Näojooned on neil seal enamusel enamasti nii kaunid, et kahvatus kantakse kenasti välja, silmalainerid ruulivad ja väike pösepuna ei tee ka paha.

Töusumärkidest rääkis coworker mulle ja teatas pärast väikest kalkuleerimist, et olen neitsi. Väljapaistvateks joonteks: detailitäpsus, närvilisus, hügieenifriiksus. Vastasin siis, et jajah närviline olen küll sageli, aga detailide suhtes udu ning et puhtusepidamise peale mul tendentsid nagu viimasel ajal on. 

Ta arvas, et puhtusefriiksus kui tendents on mul hoopis tulnud ei kusagilt mujalt kui temalt endalt. Tôesti, hügieen on lausa tema kompulsiivne häire. Aga ma arvan hoopis, et mul on see meigiteema eskaleerinud tänu temale. Ja Aasia meediale.

(Kahekesi liftis - tema näojooned selged ja klaarid ja mina olen nagu hiiglaslik pöhuhunnik tema kôrval. Kuidas nii saab?! Samas, kui te koliksite näiteks Koreasse vöi Jaapanisse, oleks ilmselt sama tunne - sotsiaalne surve!Ja kui te satuksite talvel Otepääle, siis arvaksite, et suusakostüüm ja paksud talveröivad on seksikaim riietus maamunal. Ma vôib-olla isegi et arvaks ka)

Anyway vötan seda siiski komplimendina kui keegi parasjagu ütleb, et ma pole ju üldse meigitud, kuigi tegelikult olen hommikul ca 15 min süvenenult peegli ees tegutsenud. Olulisim siiski see, kuidas ise end oma kestas tunned. 

Eem, mida siia nüüd kirjutada siis ? Üle hulga aja...

Olnud on kiire ja sellist asja nagu jöuluaeg oma rahus ja lumisuses ei kujutagi hästi ette. Muud tegemist on ja muid huvitavaid kultuure ja ilmasündmusi ja ilm on "ilane". Poed on muidugi jôulukraami täis, kuid mulle ei lähe see kuidagi korda. Kuigi ma harjumusest vôi mingil aladteadvuslikul pöhjusel ikka üritan. Tänagi käisin ühes kenas poekeses, aga jôuluasjad tundusid eriti nirud. Asjad on kuidagi elutud. Eriti jôuluasjad.

Sinna poodi minnes nägin Karlovas ühel puumaja aknal paberist isemeisterdatud eeeee tähetaolisi moodustisi, mis olid imearmsad. Kui oleksin mega nobenäpp, valmistaksin isegi selliseid ja paneks aknale ilutsema. Mu loogika ütleb, et enamasti teevad selliseid asjandusi väikesed lapsed (sh koos emaga) - Eks ma siis jään oma aega ootama ning hakkan voltimis-paber-liim-käärkäeks, kui sellest enam pääsu pole: järeltulija tatsab nt lasteaiast/koolist/omast intelligentsist nôudlikult vastavate manuaalidega minu manu ning me peame vähemalt ühe sellise paberist junni valmis tegema! 

Seni naudin vôôraid ilusaid aknaid.

Teemaväliselt: Üritan ühe vôistluse raames kirja panna, mida tervislikku kokkan. Sellest juttu täpsemalt siin. Rohkem punkte muidugi saab kehalise aktiivsuse eest ja see ei ole mul ülekeskmise hea, ütleks et keskmine. Viimasel vôistlusenädalal katsun aktiivsem olla ka köndimise valdkonnas. Tegin algust pinksiga ja rattasöit on niikuinii igapäevane. Hommikujooga on vahepeal kiduraks möneminutiliseks päikesetervituseks kahanenud. Seda peaks kah arendama - ma veel mäletan, kui hea on pärast harjutusi. 

Saabuva keskea valud vôi pigem vôlud

Manifesteeri seda, manifesteeri toda, soovitavad tungivalt igasugused "newage" kanalid. Siis on karma. Ja siis on veel igasugu asju. Jalutan kodupoole ja mötlen, mida omale manifesteerida, kui erilist fantaasiat nagu pole. 

Vali armastus, on mingisugune loosung kusagil. I`ll go with that. For now  (Mötlen seda üldisemat, ei kedagi-midagi konkreetset)

Aga oot päriselt! Ma pean veel mötlema, andke aega atra seada. Hetkes olla on mônus. Eriti uues asukohas kontoris... saab jalad vajadusel radikale sooja visata ning aknast töömehi v pimedal ajal enese peegelpilti vahtida. Aga ikkagi. Niipalju murepunkte, sölmpunkte, krossrôude jms. 

Areng igaljuhul peatuma ei jää. See on kindel.Luban et järgmisel aastal tegelen rohkem ka oma teise ajupoolkeraga. Sudoku ja mateöpukud jms kraam. 

Kusagil sodihunnikus peaks olema ka list asjadega, mida järgmisel aastal kindlasti tahan saavutada, saada vöi teha. Tuleb see ainult üles otsida v meelde tuletada. Aga see pole ikkagi päris see. Oeh. 

Sellised twistid siis, mind see punane kuu möjutas küll, uhh