Elu loomaaias

Peaaegu terve kuu on möödnunud Karlovas kolme looma kantseldades. Vôi on nemad kantseldanud mind? Eriti buliimikust Kitten... Hommikud on möödunud harjumuspäraselt öökapilt raamatuid ja oma prille püüdes ning kiisut oma näojuurest peletades. Sama kutsaga, limpsimise ja nuuskimise osas eeskätt. 

Suurim struggle: 

1) Freya ajamine oma rohelisele pleedile voodil. Mitu hommikut on ärgatud nii, et kôrvalpadjal on tema koon, käpad vôi taguots. 

2) Kitten mässab öökapiga v poetab oma koguka keha tekile nii, et endale ei jää tekki/ruumi

 

Tüütuste top:

1) Piparkookide söömine ja ôhtusöök, kus tuleb kutsat oskuslikult tôrjuda - kui ei valva oma sööki, on see sealt märkamatult ära ampsatud.

2) Kitten teleka ees ja raamaturiiuli lähistel pahandust tegemas.

3) Käppade dushitamine pärast järjekordset sombust ilma

4) Jussi tuppalaskmine - läheb lahingugks F ja J vahel ja J annab tuppatulekus alla, aga teda ei saa ööseks ôue jätta

5) tolmuimeja kasutamine

Stressorid:

1) Teadvustamine, et kohe pärast tööd ei saa lebotada, vaid peab jalutuskäigule minema.

2) ugh, see kiisu liivakast

3) karvad karvad karvad

4) Juss meenutab kohati tolmulappi

Järeldused: Lähiajal ei vôta ühtegi looma endale! Vôin tegutseda loomahoidjana. Gosh kui erinevad iseloomud loomakestel olla vôivad...

Värske kalasabahoop...

Terroriseerin naabreid sellega praegu. Repeadi peal. Suht amazing.

Identiteediküsimused

Olen vahepeal luulest päris palju kaugenenud. Ma isegi ei oska enam seda. Ma ei oska enam ka muusikat teha. Asi väheses vabas ajas, i guess. Ei aidanud siin ka motivatsiooni-intekas, mida A oma koduse tööna mu peal katsetada üritas. Nope.

Ootan uut hoogu. Tuleb end mônele slämmile end sokutada...Mônele sattusin ka. Alkohol aitab asja lôbusana hoida. Aga sellest väheloomingulisest elust rääkides - Olen juba mônda aega môningases identiteedikriisis vaevelnud. Vaevelnud on nüüd küll palju öeldud selle kohta, kuid nojah.  Vôi siis vôtkem seda nii: Pigem olen rikastunud uute identiteetide ja rollidega. Nimelt olen märganud tähelepanuväärseid tendentse.

Btw, v hea ja oluline riim täna hommikul kôlanud ühest laulust:  

Let’s get a dog, an Irish red setter
It’s all we need to get better

Olen end hakanud identifitseerima koera-inimesena. Kuigi mulle eriti ei meeldi lahterdamised. Vôinoh, olgem ausad: ma jumaldan lahterdamist. Ma lihtsalt ei oska seda päris hästi, kuna mul on otsustamise ja millegi kindlalt nimetamisega probleeme.

Mis aitas eneseteadvusele kaasa:

1) Aasta alguses astus töökaaslane kööki, kus ma ülimas rahus oma kohvitassi loputasin, ja ta katkestas ülima rahu konkreetselt:"Mari, sina vist oled koerainimene. Sul ei hakka silmad särama kui me kassipilte vaatame"

Selgitan: Tegemist on tôesti suure kassiarmastajaga ning endaga on ta kassipiltide vahtimisse kaasanud veel 2 inimest, kes juhtumisi on ka suured kassiarmastajad. Ma vist tôesti ei vaimustunud piisavalt siiralt ja väljapaistvalt, ning julgesin teistele näidata ka mônda endaarvates väga armsat koerapilti.

2) M ja tema kutsa minu südames. Vahemärkusena: kui mulle meeldivad koerad siis olgu nad suht suured, et oleks mida kallistada ja nunnutada, ja kes ei klähvi koguaeg nagu rattapeal. Peale M on veel inimesi, kellel on peni. Nt Netflixis teeb Chelsea koguag "kriitikat" laste ja abielu kohta ning näitab, et on täitsa ok alkoholi ja suure koeraga saatejuhina ära elada.

3) Liitlaste leidmine: nt K, A, S ja J on koerasôbrad. A mainis juba ammu, et tema tahab kunagi koera vôtta, olin rôômsalt nôus ja julgustasin. S on kontoris lausa demonstratiivselt kutsapildid ette vôtnud et seda kiisumaaniat veidikene tasakaalustada. Ta näitab neid mulle. Kui sul on liitlase v nö teised, kes vaimustuvad kutsadest, märkad ühtäkki endaski sellega kuidagi kaasaminekut. Tunnistan, et olen psühhoosiga kaasa läind.

4) Septembris väike koerahoidjana tegutsemine pani mind karvase lapse adopteerimist reaalse vôimalusena kaaluma. Mhm. Ta saab sulle nagu oma lapseks. Vôi siis, tema loogikast lähtudes saad sina tema lapseks. Väga armsaks. 

Rändom väsinud samojeedipoju. pilt siit

siuke tunne on

lôpud ja algused

Et siis Tartuffi lôpp ja sellise koha, millest ülal pilt, alustamise aeg.

Hiljuti sain teada üldse, mis seal Thalias varem toimus. Nüüd on mängudetoad teistsorti mängudeks avatud. Üks tuba täidab suitsuruumi rolli ja seal vôib konisid maha visata, betoonpôrand. Ühes teises toas olid pimedus, sähvivad valgused ja palju taimi ja meeldiv paslik muss. Dope koht, vot. Ja ühes vahekäigus selline vanahärra istumas Arnoldi pildiga. Pilte/maale oli seintel siin ja seal ja katuseaken äge. Aias saab pinksi mängida ja kord kuus hakkavad toimuma üritused. Eks ole näha, kuidas selle asjandusega läheb. Asukoht M kodu lähedal ja ta oli juba mitu nädalat pônevil ning kibeles väga näha. Uudishimu rahuldatud nüüd.

Gratitude journal: teised peod, kuhu sattusin olid ka toredad. (Paadis mitte vist nii tore, ainult saabumisetuhin, me ei viitsinud paremat musa ära oodata vist. Kivis oli meeldiv - kaks nunnut puldi taga ja isegi môni lugu mida teadsin.) Ja siis vahepeal tundub, et ma olen a`le ja m`le oma elu vôlgu. They so good ppl. 

Kui pikalt saab ilmast rääkida? well, i let my gran call u ! Lühikokkuvôte -  august tulebki vihmane. Suvi läbi, düüdid! 

dis rain again...

...just kui tegin omale päevaplaani.

1) koristada kodu

2) pesta pesu

3) lôuna Aparaadis

4) turulkäik

5) komisjonipoeskäik (yhed väiksed keraamilised taldrikud!)

6) vb jaama tn viia vanad küünelakid ja tyhjad löhnaölipudelid n get rid of vanad patakad etc

7) jooga?

Punktidest ainult nr 2 done.

Vöib-olla peaks siis esimese punkti korralikult ära tegema, kui juba vihmavangis olen.

Vaatasin hoopis hommikuôunade (eile pugisin ennast tom kha supist nii täis, et täna ei pidanud eriti midagi kokkama) ja kohvi kôrvale Netflixis Chelsea saadet. Süda läheb juba pahaks selle meeleheitliku üleskutse peale hääletada, ja et anna see Hillary Clintonile. Sest see, et ta salaja e-mailidega sehkendab on nii badass ja et Trump on nii loll. Ja siis on Trump`s Board, kus üksteisevôidu nämmutatakse läbi, et temast ei saaks head presidenti. 

Kusjuures tänases ühes osas tulid kokku inimesed, kes Trumpi kampaania(te)s olid kunagi osalenud ja sealt lahkunud - kôik nad pidasid Trumpi kenaks inimolendiks (loomult kena ja hea inime), aga et see poliitika u know on ta peast ogaraks ajanud...

Well, ma ei tea, kuidas need asjad täpselt töötavad, aga kogu see poliitika teema seal (pluss Brexit) tundub nii jabur, et tahaks ennast ühiskonnast eraldada. Kui ôige kutsuks inimesi mitte oma häält andma? "Kui sina ei hääleta, siis hääletab keegi teine" on paganama odav loosung üleskutseks. Odav aga lööv, ôigesse kohta lööv vist ka. Mis siis saaks kui keegi ei hääletaks? Seda ma tahaks näha ! Some say (mihkelmutililult vb): "Tahan ennast ühiskonnast eraldada. Tahan luua oma ühiskonna"  - ja ma näen, et see on täitsa vôimalik. Vähemalt mingisugune detsentraliseerumine a samas selline globaalseks jäämine - internet ja ühised huvid ühendavad inimesi, "pealikud" vôiks kuidagi sotsiaaldemokraatlikult esile pääseda. 

On that note of future... vou, mis lyyrixitega lugu Nina Simonelt



 ...ja kui juba Simone`i lainel olla,  siis midagi nunnumat kah:



... mmmm kui juba coveriteks läks, siis juba see ka:

meanwhile playlisti popimad palad täpselt kolmekesi reas

Jah, läks selliseks pehmoks, karvaseks ja nostalgiliseks vahepeal kätte ära. Ei teadnud, mis endaga peale hakata. Ja siis Blood Orange "Hands up" ( hallo ta laulab seal "...sleeping only with lights on..." - kas ma saaks rohkem empaatiat tunda?!) nostalgilne ka, sest meenutab ta eelnevat, ja "Change" sest see on uuem/uuenduslikum, kuid siiski piisavalt gloomy, et mu hoovustega kokku joosta. Saadaval aint spotifys.

Awkwardid toidumomendid

Sônade valimise ja info väljastamisega on mul vahepeal raskusi, sest need vôivad viia zestideni, mis on awkwaaardid.  

Üks süütum ja armsam toiduga seotud näide: 

Jäin töökaaslase S juurde ööseks. Ta näitab külmkapi sisu a la mida hommikul süüa. Mitte küll üllatav kuid pisut mu hingele limiteerivalt môjuv leid - majapidamises pole mittemidagi magusat!

Hommikusöögiks praeme kartuleid ja kukeseeni, mida minu organism enda sisse laseks alates kusagil pärast keskpäeva. Mainin seda talle. Lisaks pole meil niikuinii palju aega. Mul on kaasas üks suur pestitsiididest pakatav ôun. See ja kohv ja ma olen korras.  Pow! Magusat polnud vaja. 

Hiljem teeme kollektiivi minibussiga bensukas kohvipeatuse. Minuni lendab mitu magusat saiakest, sest kohvi ja saiakese kombo on peaaegu sama kallis kui ainult kohv: "Kuulsin, et sa sööd hommikuti magusat! No vôta see saiake!"

Kohmetult tänulikkust välja üritades näidata komberdan bensukast välja Pringleis (oma valik), kahe saiakesepaki ja kohviga. Kohv samuti veidike peer pressure, olgem ausad. Hiljem aitab S selle ära juua. Olen tänulik. 

Aga saiad jäävad söömata. Ja ma ei tea, kus nad praegu on. 

(Samas, üks teine kook, mille T kaasa töi, ja ühe taris osaliselt kah m6ttega sellest, et rääkisin, kuiväga hiljem kooki tahaks, tähendab kaks kooki (sic!) söin väga meelsasti ära. )

Muidu läks päev kokkuvôttes toredalt. Sügavaid vestlusi ei toimunud tho, rohkem actionit. Koht oli väga ilus. 

Unenägudest

Blogimine on mingi state of mind. Vahepeal kadus see ära, nüüd hakkab tasapisi tagasi tulema. Vb on tegu sellega, et parasjagu on puhkus ja mu energiaraasukesed ei lähe mujale... Tösiselt, töö pärsib mu kreatiivset eneseväljendust sellega, et ma lihtsalt olen väss. Ilmselgelt sellepärast joogaga alustasingi. Need raasukesed tahavad kuidagi toidetud saada, altrnatiivselt.

Tegelt tahtsin siukest nôusennssi mainida, et olen Grimesi unes näinud kaks korda. Mölemad väga vivid. Ja viimane uni oli selline, kus ma sain aru, et see on uni ja pullisin ennast outi sealt kuidagi.

Aga äkki see pole Grimes vaid mingi muu möte/energia/alateadvuse osa, mis läbi Grimesi imago representeerub, mingi info transleerumine tundeks ja see omakorda väljendub mingi pildiga, mis vöiks resoneeruda. Seda ma vahel olengi kartnud - kui ma mingit infot näen, kuulen, läheb see mul meelest, aga midagi jääb alles, see info salvestub kuidagi teisel kujul.

Jah, mul on on ettekujutus olemas, mida need uned tähendada v representeerida vôiks. Aga me not shure, et seda maailmaga jagada tahaks :D

Well, no räägin siis niisama unedest: esimeses unes sattusin tsiki stuudiosse. Mängisin/me klaverit, ta oli selline eem, noh et a la igaüks oskab klaverit mängida, a la ma ei peaks seal ässama. Suur tiibklaver oli miskipärast hämaras ruumis ja hulk muud tehnikat. Miskid teised inimesed olid ka seal. Ta tuli hiljem sinna kui mina ja veic tsättisime ja ma ei mäleta, kuidas see löppes, sest see uni oli juba päris ammu. Ruumi uks avanes ja sisse tuli valgus, ruumis endas oli ikka päris pime.

Teises unes olin ma nagu surveillance camera ja nägin ühte ta dj seti. Seal hüppasid ja traavisid fänniplikad ringi. Üks tuli ja tahtis temalt midagi. Leidis aset veider episood, kus nad vist ei saanud kuidagi suheldud ja äkki vaatasid hästi lähedalt üksteisele lihtsalt otsa. Ja siis Grimes kadus dj-puldi alla nagu see manul-kass. Need kaks olid üsna sarnased. Kaugelt vaadates vb identsed. Grimes töusis puldi juurest ja pani peegli puldi peale kuidagi nii, et kui ta peitu poeb, siis ta näeb, kas see teine tsikk on seal. Helesinine silmalainer oli tal.

.. to mom

Mida mulle alati kinkida/tuua vôib: 

1) mesi (see saab koguaeg otsa!)

2) tee 

3) igasuguseid maitseaineid/vürtsid

4) valged küünlad

5) roomba

6) elektrooniline rula

...

gong / Enjoy the trap!

Kuulasime täna gongi. Sellest tulenevalt kaks luuletust. Räägin natukene tausta ka.

Käisin paar aastat tagasi ükspäev/ôhtu gongi "kontserdil". Iga bowl tegi erinevale tsakrale nö vabastavat vôi puhastavat heli - kuulasime ja ümisesime, resoneerisime, sissejuhatuseks. Lôpuks jôudsime suure gongini. Härra gongimängija, kelle nime siinkohal ei mäleta, lubas publikul lahkelt lausa mediteerida.

Minul tuli sellest veidike bad trip. Heli on vôimas, kogu keha läbiv lainetus/värin, mis kôlab igavikuliselt. SUURELT. Jah, ma ei oskagi seda kuidagi paremini seletada - selles on koos nii täielik ükskôiksus kui suur dramaatika, väiksus ja suurus, ja mujaoks pisut ka elu traagika. 

Näiteks Arvo Pärdi muusika on samuti igavikuline, kuid valitud noodid teevad tunde pisut teistsuguseks, ütleks et helgemaks, kohati.

Gongitaolist madalat kôla kasutatakse sageli filmides / dokumentaalides enamasti sellise ebameeldivust tekitava pildi juures. Tagantjärele môeldes ilmselt sellest ongi mu jubedustekartus. Ja nônda sissejuurdunud, et... 

Well, ma nägin eeskätt halli värvi, ja pruuni, ja ma ei saanudki sellest välja. Hakkasin juba lôpuks igasugu jubedusi ette kujutama (meelsasti ei laskuks detailidesse), pigem tekkis mul kartus, et ma hakkan omale midagi jubedat ette kujutama ja see viis mu rööpast välja. Hehe.

Tänase joogatunni lôpus lôdvestusime samuti gongi saatel. Tuttav IGAVIKULISUS vôi ôigemini aukartus igavikulisuse ees asus taas maad vôtma. Kuid seekord oskasin seda veidrat energiavoogu juba kanaliseerida ja seadsin sônadesse.

üritasin sônastada seda, mida ma näen vôi ôigemini tunnen. Kirjapildis ei tundu see üldsegi nii vôimas v midagiütlev. Samuti ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli, aga see oli midagi taolist:

gong
avarus
gong
kivi ja muld
gong
muld ja kivi
juured
gong
väikesed vaglad
gong
elu ja surm
gong
surm ja elu
gong
elu on surm ja surm on elu
kivid ja muld
avarus
gong

Kojujôudes oli mul süda ühest harjutusest veidikene paha (sellest vb kunagi hiljem). Aga see ei seganud mul loomulikult rooibose teed rüübata ja domino küpsiseid peale uhada :-)

Jôudsin lôpuks arvuti juurde ja üritasin natuke sümbolite näol asja lahti kirjutada ja tuli siis selline luuletus ( mumeelest ilus, sest noh hall on üks mu lemmikvärve ka. järgmise lulla peaks tegema helesinisest. siis oeh kollasest, damit, too many fave colours!)

avarad maastikud
tumehallid
ja nagu surnud
aga nende sees käib vilgas elu
vaglad ja
igasugused väikesed elukad
ringutavad ja püüdlevad 
igaüks oma halluse köidikuist avaruse poole
aga avarad maastikud on tumehallid
ja nagu surnud ikka
vaglad vist ei naudi püüdu ega ringutust
vaglad on vist rumalad elukad
ei saa igaühe eest rääkida
saan näha halli igavest elu
ja ilusat püüdu

( kuula taustaks gongi)