loon suve6hustikku

Kas olen juba maininud seoses suvega oma vaateid vahemeremaade poole...
Sellega seoses eriti mônna lugu vanalt healt Roisinilt...



Ja siis tavalisi vôi Antwoni nimetähtedega plätusid tahaks ka. Muhe vana, nice video, mida suveôhustiku loomiseks vaadata, posh värk, basseinid, b&w... ja pärast kummitab see "shorty by my side... "




Ja siis ma ajasin päris palju jama Little Dragoni arvustuses. Selles loos, peale Janet Jacksoni moodi hääle ikkagi on mingit LD ürgolemust, mis mulle hirmsasti meeldib. Natuke Antwoni tausta sarnane. ôhuline...

mina ja ôlu

M

Ma ei saa ikka üle Moschino selleaastasest kiirtoiduteemalisest moekollektsioonist. Ma reaalselt kannaks sealt paari autfiti:

julge eleganz

yeee crazy as a cow, chaneli tviidjakk, mis pole enam ammu tviid...

see väike prügikuhil sobib rita ora imelise juustukleidi taustale ideaalselt. 

Minus on nagu kaks poolust: üks mis ihaldab liialdusi, kitshi, campi, ülevoolavad meeleolusid. Teine osa on konservatiivne (pluss mugav) ja arvab, et see, mida naised seljas kannavad, võiks piirduda Chaneli leiutistega kahekümnendatest... ja noh, et ei peaks sellele üldse nii suurt tähelepanu panema.

Igal aastal on mul ka oma lemmik-värvikombod kusagil teadvuses figureerinud. Ma ei tea, kas need moest olenevad - vahepeal gümnaasiumiajal oli näiteks rohelise ja lilla kooslus põnev... Aga multimeedia mõjutustest pole ju keegi prii. Teisest küljest on ju see ikkagi omaenda valik, mida endale sisse lasta ja mida mitte. See on ilmselt järgmise põlvkonna eelis praeguse ees - rohkem wikit, rohkem valikulisi ja nishistunud kanaleid. Aga tagasi värvide juurde: Paar aastat tagasi armusin oranzi värvi toonidesse, eelmise aasta lõpus lisandus roosa. Kuidas neid toone ülejäänud konservatiivsusega kombineerida, on nüüd riietuse alal mu üks põhiteemadest...

Kôhutunne - liblikad vôi ämblikud?

On taas blogimise aeg!

Tsiteeriks näiteks Viivi Luike vôi Pratchettit, môlemat raamatut nägin poes allahinnatuna ning oleks peaegu ostnud - kindel sissetulek ja rikkam kui varem olek on mind siukseks rahabossiks teind, et... pealegi, raamatukogus ei saa ka laenutusaega pikendada lôputult - aga ei saa, mu aju majandusosakond lükkas menetluse tagasi. Ostsin hulga hääd süüa hoopis - rohelist munade ja hummuseleiva kôrvale. Pruunid munad leotasin rohelises tees - tulid tumepruunid munad. 

Niisiis, nagu eelkirjutest näha, investeerin palju elu füüsilisse poolde. Mis oma äärmuslikul puhul pole üldse hea. Siit veidi edasi minnes, tegin endakohta järelduse: Olen peaaegu et üks sisutühi hipster - vôtan üle kombeid, mille sügavam sisu mulle ei avaldu, vôi kui siis korraks ning muudkui lasen asjadel endale meeldida. Lihtsalt sellepärast, et see on äge. Asjadel ägeduse määrab minu jaoks sageli mingisugune tunnetus. Pean tunnetama, et asi on äge. Lisaks muidugi pean selle kohta teadma ka, et ma pole ainus, kellele see äge tundub. See on kuidagi kas kujunenud vôi ma ei saagi täpselt pihta, kuidas, et minujaoks ägedad asjad siiski on ägedad üsna väiksele nö ringkonnale. Neid vist nimetatakse hipsteriteks. Nt: bränditooted, teatud saated, muusika j  huumor. Aga on ka muid meeldimisi, mis otsapidi on siin-seal: sci-fi, aasia värgid jne. 

Vahepeal oli N sünnaüritus. Sellega seoses sai mulle selgeks jälle päris mitu asja.

Tema sôbrannade näol: 

1) Miks mitte kulutada raha vinüülide ostmisele, kui seda va rulli jätkub. Ta môjus mulle inspireerivalt. Mônede lugudega on selline perversne tahtmine neid omada, neid näidata ja teistele kuulata anda, ning muidugimôista ise imetleda. 

2) Peaks samuti jooma päevas vähemalt 3 liitrit vett. Ja mitte liialdama näiteks veiniga. Sel juhul ei peaks meiki kandma, nägu oleks klaar ja vähemalt naistele kellele meeldivad naised meeldiksin poole rohkem. Arvatavasti ka meestele.

Kôhutundega seoses:
1) Kui kôhutunne ei ütleb, et asi vôib minna mädaks, siis muidugi lähed eesseisvale üritusele vastu pisut hapult. Kôhutunde mädadiagnoosi realiseerumine aga vôib tulla kôige ootamatul hetkel. Eeskätt just môniaeg pärast seda, kui oled oma kôhutunnet ümber veennud, et kôik on ainult endas kinni - relax and chill, naerata, siis naeratatakse ka sulle, tea fakte, siis saad veel asjalikemaid fakte vastu... 

2) Kôhutunde ümberveenmine aitab. See on nagu iseenda tuleviku/saatuse juhtimine. Ohjad on ju su enda käes, ole hea ja ohjelda ainult. Ja pidu kukubki välja tore, päris palju tänu enese ümberhäälestamisele. Aga seda tuleb teha pôhjalikult, mitte kübetki mädadiagnoosi alles jättes. Muidu ta äkki tulebki. 

Päris sageli tuleb teha asju, mille vastu intuitsioon ehk kôhutunne on. (On ikka sünonüümid?)

Mul ütleb ta praegu, et mine ikka ja osta see Viivi Luige kogumik ära. Ainult 5.50. Ja Pratchetti Eric ka. Sest üks mônus annus tumedat huumorit kulub ikka marjaks ära. Mis ma teen siis? 

1 sellekevadine haiku

minapilt igal
jäämineku ajal on
erinev pale

nice graafika ja soundtrack 

office

N tööplaan

alkeemianurgake

“Given the choice between the experience of pain and nothing, I would choose pain.” 
― William Faulkner, The Wild Palms [If I Forget Thee, Jerusalem]

Nii mõtlesin kunagi meditatsioonitunnist tulles... nothing muidugi kategoriseerus sellise rahuliku leppimise alla. content. Aga mul oli vaja olla noor. Ma saan täiesti aru, et mediteerimine ja sisemiste tõdede otsimine enda seest jms on eeskätt üle keskea inimestele, kellel selleks aega ja kes ehk mõtisklevad mineviku peale... 

Aga mediteerimisi on teistori kah: jalutamaskäimised, pikk bussisõit, jooksmine, motoorsed töötegemised. Kui neid teadvustatult teha, mõelda "aitavaid" mõtteid, siis on see ainult hea. 

Hoi!

Tere minu vana blogi. 

Pole siia ammu enam kirjutanud. 

Aga muidu kirjutanud olen küll. 

Horoskoope natuke usun ka. Ootamatusi täis elu lubadused on ju täitunud: Meil on nüüd telekas. N`l oli ainult mu jah-sôna vaja. See ei tulnud kergelt. 

Statistika môttes tuleks mainida, et jaapani/aasia tuurid on mul umbes kuuaega jälle peal olnud. JAFFile jälle ei jôudnud, aga pooled asjad on isegi youtube`is olemas. Ja suures-laias animemaailmas on ikkagi üsna vähe neid häid asju, mis mu maitsele oleks. Kunagi hiljem eelistustest ehk. Isegi piinlik natuke ju. Ootan juba, millal Läti tuurid tagasi tulevad. Suvepoole tulevad vahemeretuurid. Ja skandinaaviatuurid on nagu konstantselt autopiloodi peal. 

Vahepeal olen kirjutanud ka ilukirjandust, seda tuleb veidi putitada. Ehk saaks romaani kokku? 

Lorrie Moore`s "Birds of America" slash Annie Clark tired of touring ....

aw, nii juhtub kui keele kôlalistest iseärasustest liiati inspireeruda. Terve intekas. Igaljuhul, St. Vincenti haipimisest hakkan vaikselt aru saama. Öelgem lihtsalt, et ta on nii mitmekülgne, sellise topaka musta huumoriga, et teda tuleb lihtsalt laikida. 

Aeg

Tjah, klassikamraadid esimesest B-st ja nüüd siis kolleegid kah, kui niimoodi vôtta. Muusikakoolikaaslastest on veel igasugu tegijaid sirgunud, numps.

Evro tulekul.

Sel aastal tuleb tervislikku huvi ilmutada terve Euroopa laulude osas. Selles on süüdi internetisügavused ja info kättesaadavus, ootamisärevus ja ikka veidi perversset eurolauluhuvi ka. Kesteab, mis nunnud laulud on gigantide vahele ära peidetud. Iial ei vôi teada. Näiteks ka sel aastal on Rootsi Melodifestivalenil platsis kôigi tagakiusatute kaitseingel Yohio, kutt kelle veres voolab anime ja Jaapan, kes eelmisel aastal äärepealt vôitnud oleks.

Rootsi Esimene poolfinaal on ära olnud ja seda saab vaadata siit.

Norras on see tulekul alles 1. märts. Aga (pilku püüdma muidugi mulle jäi sinise kampsikuga tädi. Veidi veel ja ehk leiab kusagilt ka laulu üles, kui mitte enne 1. märtsi.)

Mis ma meie laulude kohta öelda oskan?

Igale maitsele midagi. Selles suhtes on vist veidike tore ja isegi ükskôik, kes vôidab  - Eesti on vôitnud niikuinii. 

Nimmersmicchdt`i sekvents meeldib. Kui seda aint raadiost nii palju ei tuleks! Loppis dayafter lookidega kutid, täiuseni ja klizeelik kaheksakümnendate sünt ja lüüriline lugu ise...  Seda asja ei saa teha üdini tôsiselt. Kujutan ette, et sellele annaks umbes taolise vidjo teha:

Normani lugu ka üsna numpsik, eile top7st avastasin. .. Kui ta aint veidi kindlam laval oleks ja lavakujundus samasugune nagu videos.

The Titles on ebaeestlaslikult mônna kah muidugi S. Lille musamaitses ei saa kahelda - neil on kôik üksipulgi lahti möeldud. Veidi steriilseks jääb, aga saab näha.
Wilhelmi lugu on akustiline, mis ei ole teps mitte eriline nagu nad Terevisioonis mainisid, aga neil on minumeelest laval selline aura, et nad panevad lihtsalt su ühe koha peale paika, kuulama-vaatama-imetlema (laulja gardigan  - tahan seda!)
.. eee ja rohkem ei meenugi midagi väga esiletôstetavat Eesti Lauludest hetkel.

Segasumma elu

 - tilpnen nüüd kolme kodu vahet. Uues kodus tükib peale loomepisik: täielik isoleeritus, akustika ja vaba päev on hea laulu retsept. Ehk saab uuel aastal uusi lugusid :) Kui mitte uusi lugusid, siis ehk raadiosaatetäis lihtsalt toredat mussi. Selline raport siis praegust.

Bibio uus EP on numps, allolev pala üks nukramatest The Greenil, mis meenutab pure x ühte nukramat...