Oo päevik

Vaatan siia jälle uue pilguga. Tänu Patti Smithile.

Kui ta ilmub, on tuba mônusat sooja aurat täis, ta räägib rahulikult, inimlikult ja humoorikalt (minu huumorisoon teda armastab) igasugustest asjadest.

Ühe asjana seal RR intervjuul mainis ta, et mälu on tal hea sellepärast, (lisaks minimaalses koguses narksi tegemisele) et ta pidas päevikut. Mu silmeette kangastus päeviku romantiline igavikuline kasulikkus. Kipub endalgi vahel meelest minema, mida paar päeva tagasi tehtud sai ja mis kell. Päevik aitab. Pärast endal hea lugeda ja leida.

No ja teise asjana, ma peaks selle nynorski tôlgitud päevaraamatu tal lôpuks läbi lugema. Vot ei mäletagi, kas viisin tagasi vôi ei viinud.

No ja kolanda asjana ta rääkis Detroitist. See koht hakkab minu kui veel suhteliselt noore idealisti jaoks romantiliseks saama. Viimane kena Detroitikujutamine leidis aset Jarmuschi Vampiirifilmis. Ma vôrdleks linna metsaga, ta on nagu mets - tema hiilgeaeg saab läbi, temast jääb "lagendik" ja siis hakkab sinna uus elu tekkima, uute eluvormide näol, uuest hmm perspktiivist. Ja vôib juba vaikselt näha, kuidas selle linna laostumisest on saanud uus ilu vorm. Kunstnikke ja poeete on sinna vaja, arvas Patti. Seal ta vahepeal elas ja kirjutas. Seda tahaks lugeda. 

Pääle närvekôditavat tööpäeva kôndisin koju, vaatasin oma küüsi, vaatasin poeletil seisvat allahinnatud küünelakki, vôtsin südame rindu ja läksin edasi - Patti ju ka küüsi ei värvi. Miks peaksin minagi? 

Diplomaatilisus on ka kaasasündinud omadus - märkeid tööjuurest. Aga katsun seda endas arendada. 

Minevik ja olevik ja tulevik

See postitus on pühendatud natuke S`le, kes teleka ikka sinna kanal 12 jutusaate peale klôpsab. See on natuke selle saate teemadega seotud. Mul nimelt kumiseb peas see môttetera, et vabaneda tuleb vanast, ära vaata tagasi jne. Kôik muutuv ja uuenev on hea, noh paratamatu. A la midagi sellist.

Eks budistid seda mingil määral harutavad ka - ei tasu hoida ühest asjast kinni, olla vanas kinni. 

Ja siis ma olen idas ja môtlen - teistmoodi nad ei saagi. Kui vaadata näiteks arhitektuuri. See on pealesunnitud looduse pealt, aastatepikku, saanud osaks loomusest. 

Meie siin Tallinnas kaevame Tornimäelt luid üles ja eksponeerime. Keila-Joa loss taastatakse. Muuseum iga nurga peal. Laulupeotraditsioon. Mida see meile annab? Pakun et eneseteadvuse, eneseusu - sôpradega oled ju ka sôber, sest teil on ühised mälestused, mida teinekord naerdes meenutada.

Pean nüüd netist jalga laskma, aga. Vanast lahtilaskmine - see on ajapoolt pealesunnitud konstruktsioon, millega lihtsalt peab leppima. Vana on päris palju ja erinevat sorti ka. Aga ma ei taha selle peale môelda küll kui mingi kola vôi väärtusetu peale. Vahel on mälestused ainsad, mis kellelgi üldse olemas on. Nii et, way to goooo

Tunded jaglpalli vastu

Moss, I feel ya.
(Richard Ayoade on tegelikult ka üks mu lemmikrezissöööre vot, mis sest et kahe suurema filmiga ainult hakkama saanud.)

Täiel rinnal

Uskuge või mitte, mu suurim probleem hetkel on seotud sellega, et ilmad ei ole piisavalt soojad, et ujuma minna. Olen mentaalselt valmis. Probleem number kaks on see, et ma olen naissoost ja topless ei ole võimalus avalikus rannas olesklemiseks. Võinoh, keegi ei pane kätt ette, aga ebameeldivust tekitavaid vahtijaid kindlasti jätkub. Seega olen Fideeliaga (see kondiiter, ütleb N) ühes paadis. Tartus vist sellist randa ei ole, kus niimoodi rahulikult ujumas käia saaks? Nojah, anyway, ei ole seda ilmakest kah just kui mul puhkus on. 

Järgnevad probleemid sisaldavad endas seda, et ma ei jõua kuhugi õigeks ajaks. Konverentsile ei jõua ilmselgelt, ja ega seal ei oska ka valikut teha - peab siis kõik ära vaatama-kuulama. 

Eile jõudsin aga Sven Grünbergi ja Vox Clementise kontserdile, mis oli väga meeldiv. Kõlaliselt ei tulnud tema suurest kosmosesüstikutaolisest aparatuurist uuemaid helisid, kui need, mis tuntud Wikmani poiste ja Alpinisti Hotelli soundträkil. Kuid koorilaul koos sellega oli kena ja hästi läbitöötatud, millest andis ka märku viimase aja trend seada koorilauljad erinevatesse paikadesse saalis, seekord siis Jaani kirikus, kus on lihtsalt imeline akustika, ning eriline stereo võib alata. See oli omaette transsiviiv elamus. Eriti lugu sõnadega: 

Täht, pimedus ja valgus

pilv, silmapete, kastetilk,

välk, unenägu, mullid vees.

Elamuse saamiseks pole palju vaja. Hoolikalt valitud instrumendid: kontrabass, harf, süntsüsteem, koorilauljad, orel, täitsid eesmärgi täistabamusega. Eriti seesama laul. Kõik sõnad tõlgitud Linnart Mälli poolt ja tema auks korraldatud see kontsert kah. Mõni lugu küll häiris oma originaalsuspüüdega, või noh sellise püüdega, kus üritatakse harmooniaid eirata, et asi liiga lihtsastikuulatav poleks, aga see oli ainult hetkeline. Ja siia sobib ka Von Trieri ütelus filmide kohta, mida võib ju ka musa puhul kasutada: Teos peab olema nagu kivi kinga sees - häirima, teatud määral siis, ebamugavus paneb tihti mõtlema. 

Ujumakutsuv rannamusa:

(no mis teha: Purity Ring`i taolised asjad, easy-listening kulub praegusel ajal ikka ära. kusjuures laulja on sellise "töllaka"(mitte halvas mõttes) eestlase näoga, pole kursis, kust ta tegelikult Washingtoni kolinud on)

eelmise suve salasaladuz

Ei teagi kust alustada. aga jätan siis endateada, kuidas Eleanori peale sattusin. Eleanorile peale. Personal Record. See on ta eelmisel aastal ilmunud albumi nimi. Pöörfikt nimi.Mulle meeldib ta eesnimi ka. Pööfikt poeet - no kuulake ise, mismoodi saab lauljakas ka siis, kui hääl pole atraktiivsemate killast, aga sa tahad, üritad ja harjutad. Ja head laulud tulevad. Ja kuulaja (st mina) laigin asja täielikult, kogu seda rasket vaeva laulmise osas ja ta kerget kirjasulge. Ja veidike välimust ka - tundub, et ta on (vähemalt minu jaoks tundub et rahulikult) tema ise - mitte üleseksualiseeritud. That is cool.

Lemmiklugu hetkel:

eelmise suve saladuz

Eelmisel suvel ilmus uus album, sel aastal siis video põhiloole :)

loon suve6hustikku

Kas olen juba maininud seoses suvega oma vaateid vahemeremaade poole...
Sellega seoses eriti mônna lugu vanalt healt Roisinilt...



Ja siis tavalisi vôi Antwoni nimetähtedega plätusid tahaks ka. Muhe vana, nice video, mida suveôhustiku loomiseks vaadata, posh värk, basseinid, b&w... ja pärast kummitab see "shorty by my side... "




Ja siis ma ajasin päris palju jama Little Dragoni arvustuses. Selles loos, peale Janet Jacksoni moodi hääle ikkagi on mingit LD ürgolemust, mis mulle hirmsasti meeldib. Natuke Antwoni tausta sarnane. ôhuline...

mina ja ôlu

M

Ma ei saa ikka üle Moschino selleaastasest kiirtoiduteemalisest moekollektsioonist. Ma reaalselt kannaks sealt paari autfiti:

julge eleganz

yeee crazy as a cow, chaneli tviidjakk, mis pole enam ammu tviid...

see väike prügikuhil sobib rita ora imelise juustukleidi taustale ideaalselt. 

Minus on nagu kaks poolust: üks mis ihaldab liialdusi, kitshi, campi, ülevoolavad meeleolusid. Teine osa on konservatiivne (pluss mugav) ja arvab, et see, mida naised seljas kannavad, võiks piirduda Chaneli leiutistega kahekümnendatest... ja noh, et ei peaks sellele üldse nii suurt tähelepanu panema.

Igal aastal on mul ka oma lemmik-värvikombod kusagil teadvuses figureerinud. Ma ei tea, kas need moest olenevad - vahepeal gümnaasiumiajal oli näiteks rohelise ja lilla kooslus põnev... Aga multimeedia mõjutustest pole ju keegi prii. Teisest küljest on ju see ikkagi omaenda valik, mida endale sisse lasta ja mida mitte. See on ilmselt järgmise põlvkonna eelis praeguse ees - rohkem wikit, rohkem valikulisi ja nishistunud kanaleid. Aga tagasi värvide juurde: Paar aastat tagasi armusin oranzi värvi toonidesse, eelmise aasta lõpus lisandus roosa. Kuidas neid toone ülejäänud konservatiivsusega kombineerida, on nüüd riietuse alal mu üks põhiteemadest...

Kôhutunne - liblikad vôi ämblikud?

On taas blogimise aeg!

Tsiteeriks näiteks Viivi Luike vôi Pratchettit, môlemat raamatut nägin poes allahinnatuna ning oleks peaegu ostnud - kindel sissetulek ja rikkam kui varem olek on mind siukseks rahabossiks teind, et... pealegi, raamatukogus ei saa ka laenutusaega pikendada lôputult - aga ei saa, mu aju majandusosakond lükkas menetluse tagasi. Ostsin hulga hääd süüa hoopis - rohelist munade ja hummuseleiva kôrvale. Pruunid munad leotasin rohelises tees - tulid tumepruunid munad. 

Niisiis, nagu eelkirjutest näha, investeerin palju elu füüsilisse poolde. Mis oma äärmuslikul puhul pole üldse hea. Siit veidi edasi minnes, tegin endakohta järelduse: Olen peaaegu et üks sisutühi hipster - vôtan üle kombeid, mille sügavam sisu mulle ei avaldu, vôi kui siis korraks ning muudkui lasen asjadel endale meeldida. Lihtsalt sellepärast, et see on äge. Asjadel ägeduse määrab minu jaoks sageli mingisugune tunnetus. Pean tunnetama, et asi on äge. Lisaks muidugi pean selle kohta teadma ka, et ma pole ainus, kellele see äge tundub. See on kuidagi kas kujunenud vôi ma ei saagi täpselt pihta, kuidas, et minujaoks ägedad asjad siiski on ägedad üsna väiksele nö ringkonnale. Neid vist nimetatakse hipsteriteks. Nt: bränditooted, teatud saated, muusika j  huumor. Aga on ka muid meeldimisi, mis otsapidi on siin-seal: sci-fi, aasia värgid jne. 

Vahepeal oli N sünnaüritus. Sellega seoses sai mulle selgeks jälle päris mitu asja.

Tema sôbrannade näol: 

1) Miks mitte kulutada raha vinüülide ostmisele, kui seda va rulli jätkub. Ta môjus mulle inspireerivalt. Mônede lugudega on selline perversne tahtmine neid omada, neid näidata ja teistele kuulata anda, ning muidugimôista ise imetleda. 

2) Peaks samuti jooma päevas vähemalt 3 liitrit vett. Ja mitte liialdama näiteks veiniga. Sel juhul ei peaks meiki kandma, nägu oleks klaar ja vähemalt naistele kellele meeldivad naised meeldiksin poole rohkem. Arvatavasti ka meestele.

Kôhutundega seoses:
1) Kui kôhutunne ei ütleb, et asi vôib minna mädaks, siis muidugi lähed eesseisvale üritusele vastu pisut hapult. Kôhutunde mädadiagnoosi realiseerumine aga vôib tulla kôige ootamatul hetkel. Eeskätt just môniaeg pärast seda, kui oled oma kôhutunnet ümber veennud, et kôik on ainult endas kinni - relax and chill, naerata, siis naeratatakse ka sulle, tea fakte, siis saad veel asjalikemaid fakte vastu... 

2) Kôhutunde ümberveenmine aitab. See on nagu iseenda tuleviku/saatuse juhtimine. Ohjad on ju su enda käes, ole hea ja ohjelda ainult. Ja pidu kukubki välja tore, päris palju tänu enese ümberhäälestamisele. Aga seda tuleb teha pôhjalikult, mitte kübetki mädadiagnoosi alles jättes. Muidu ta äkki tulebki. 

Päris sageli tuleb teha asju, mille vastu intuitsioon ehk kôhutunne on. (On ikka sünonüümid?)

Mul ütleb ta praegu, et mine ikka ja osta see Viivi Luige kogumik ära. Ainult 5.50. Ja Pratchetti Eric ka. Sest üks mônus annus tumedat huumorit kulub ikka marjaks ära. Mis ma teen siis? 

1 sellekevadine haiku

minapilt igal
jäämineku ajal on
erinev pale

nice graafika ja soundtrack 

office

N tööplaan