eile toimus niimõndagi.
"tulge ruttu siia, me oleme juba purjus!" sellise kutsungi peale lendasime virxiga zav'i. ja olukord oli minujaoks natuke ootamatu. polnud maritit enne sellises olekus näinud.
loore lõpetas oma laivi enne ära, kui me ükskord oma ringkäiguga trehvi jõudsime. kahjudekahju. järgminekord olen täpsema ajaarvestusega. "hoiame käest", kunagi vääääga ammu oli äärmiselt sümpaatne lugu(ma olin siis 14.a jeah).
ettekavatsematult sattusin illukasse. apelsini ja käsipalluritega. ei osanud erilist rõõmu tunda, et eesti parima käsipalluriga samas seltskonnas olin. kui öeldi ta nimi(mait on eesnimi, tagunimi mitte eestipärane) ja vaadati mulle otsa, et mis nägu ma nüüd teen..siis..nojah. kui jõudsin koju, vennal kamp sõpru külas, küsisin, kes on eesti esikäsipallur. nad teadsid silmapilgutamata. ütleme nii, et sport on minust kaugelt mööda veerenud.
v'l on palju rohkem igasugu voorusi küljes kui ma alguses arvasin. pidev trenn ja laulud ja hea suhtlusoskus. igaljuhul avanes mulle jälle uus maailm...
kodus. rahust niipalju siis, et läheb hirmsaks filmivaatamiseks. kui vanemaid kodus pole, on korter igasugu just-täisealiseks-saanud-tüüpe (loe: alkohoolitsevad teismelised) täis. aga ma kupatan nad ilmselt südaööl minema, sest tulin koju kindla kavatsusega end välja puhata.
"tulge ruttu siia, me oleme juba purjus!" sellise kutsungi peale lendasime virxiga zav'i. ja olukord oli minujaoks natuke ootamatu. polnud maritit enne sellises olekus näinud.
loore lõpetas oma laivi enne ära, kui me ükskord oma ringkäiguga trehvi jõudsime. kahjudekahju. järgminekord olen täpsema ajaarvestusega. "hoiame käest", kunagi vääääga ammu oli äärmiselt sümpaatne lugu(ma olin siis 14.a jeah).
ettekavatsematult sattusin illukasse. apelsini ja käsipalluritega. ei osanud erilist rõõmu tunda, et eesti parima käsipalluriga samas seltskonnas olin. kui öeldi ta nimi(mait on eesnimi, tagunimi mitte eestipärane) ja vaadati mulle otsa, et mis nägu ma nüüd teen..siis..nojah. kui jõudsin koju, vennal kamp sõpru külas, küsisin, kes on eesti esikäsipallur. nad teadsid silmapilgutamata. ütleme nii, et sport on minust kaugelt mööda veerenud.
v'l on palju rohkem igasugu voorusi küljes kui ma alguses arvasin. pidev trenn ja laulud ja hea suhtlusoskus. igaljuhul avanes mulle jälle uus maailm...
kodus. rahust niipalju siis, et läheb hirmsaks filmivaatamiseks. kui vanemaid kodus pole, on korter igasugu just-täisealiseks-saanud-tüüpe (loe: alkohoolitsevad teismelised) täis. aga ma kupatan nad ilmselt südaööl minema, sest tulin koju kindla kavatsusega end välja puhata.
No comments:
Post a Comment