aeg läeb rõõmud jäävad. rõõmud läevad aeg jääb.

kuna maril põnev eraelu puudub siis räägime toitumisest!
rämpstoidu aeg on möödas, liha ja pizzanärimise hooaeg seljataga, piima periood minevik, jäänud on kiudained ja süsivesikud. jah, nüüd on kord küpsiste, südamesaia, kus on 5,5protsenti kiudaineid, mis iganes õnnistust see ka tähendama ei peaks ning müsli käes. Ka banaanid mahuvad menüüsse.

kurvastamise ja stressamise ajad on möödas, kuigi põhjust nagu oleks. ei viitsi.
mõned uued lood sisemise emoga sündisid hoopis.

olen antisotsiaalsus ise. elu on kodu ja raamatukogu, vahepeal mõni kohvik. magamine.
möödapääsmatu vajaduse korral noogutan. kuulan. naeran. olen pealiskaudne. mõhisen. ütlen midagi. vaatan inimesi mõtlike ja kaastundlike silmadega.
ja siis vahepeal mõtlen, et kui suured võiskid gerdi telefoniarved olla, sest ühe asja ütlemise aeg oli nt: 5 minutit. teema muidugi järgmine, et mis ingerile siis kinkida.
minu arvates võiks ise midagi teha. aga mida? joonistatud pilt. mingi foto norra fillidest?
cd? minu variant oleks koiksoni helletused – midagi eestimaist ja samas jazzilikku pluss nunnu hääl. nunnudus vist õppejõule meeldib, aa siis võib ju kohe traffiku kinkida. head muusikat on palju, aga mis oleks hea muusika Ingeri jaoks?
aga kõik on kusagil laiali ja kaugel.

sebastien tellier’i avastasin ka natuke ja nüüd ma kuulan üsna hea meelega kõiksugu prantsuskeelset muusikat (mõned stereolabi lood ja saladuslik muss toomaselt, nime ega esitajat ei tea). vahepeal tuleb põhimõtetest loobuda. Mu esimene põhimõte oli saksa keele vihkamine. keskkoolis sai kahjuks või õnneks viva (muid kanaleid eriti polnud seal) liiga koduseks. ja nüüd siis prantsuse keel. prantslased ja soomased oleks nagu vastandid. kõiges. ma räägin stereotüüpidest. võtkem sõna lill. eesti keeles on see enam vähem kena ja helisev sõna. prantsuskeeles õrnuke fleur ja siis soome keeles KUKKA, mis kõlab pigem nagu mingi eriti jube herilase alaliik.