reede ja kolmteist

ükskord suure suuga rääkisin, et niipalju samade basside/akordidega muusikat on, et mine lolliks võimidagi. selge see. aga teatud sellised ämbrid mulle isegi meeldivad. nüüd tuli meelde üks näide ka. kahetuurilood (minimalism ongi see, kuhu me jõuame, kui keerulisusest on villand.)

ja

nojah, neid on kindlasti veel...

mis ma vahepeal teind olen? tartu sõi mind ära ja nüüd ma siis konutan siin ta sisikonnas ega viitsi oma kondimootorit käima lükata, et seadistada end mingisugusele peomeeleolule. aga ma tean, et kui ma kunagi ka viitsin, siis selliseid võimalusi enam ei ole. momendil.