päev pärast jõululaupäeva toimus väljasõit viljandisse. jalutasime lumetuisus, istusime mitmes söögikohas ning tutvusime raamatupoe allahindlustega. ning vilandi külastamise tegelik tagamaa - m sünna - jäi pisut lühikeseks ürituseks.
seejärel käisime p ja kz'ga ehh checkil ja korraks ka maailmas. nostalgia või melanhoolia, ei tea, mis see oli. koht ei muutnud midagi, inimesed olid need, kes lugesid.
hommikul magas kz bussi maha ning tekkis võimalus tartus veidi ringi vaadata. ega siin suurt midagi, mis siin lörtsiloigulises tartus ikka väga üleliigseid samme teha... sai itaalia söögikohas hommikuks kõht täis vitsutatud ning cinamonis dr. parnassuse imaginaariumit vaadatud. selline faustilik ja poirot stiilis kurat figureeris seal. tjah, taolise mõõdupuu järgi on ka pangad ja majandus üldse üks pahapaha nähtus siin ühiskonnas, igasuguste käkkide, fataalsete hädade või pidevalt kuklas tiksuvate hirmude põhjustaja. muidu oli film hästi värviline ja efektne, film, mis ongi mõeldud pigem kinolonadele kui koduarvutist/telekast vaatamiseks. pärast ledgeri surma ma pakun, seal lõpusirgel, mis läks kuidagi eriti kurnavalt keeruliseks, võttis rolli üle c farrell, kes peale ühte ajaloolist filmikest kangastub mulle pidevalt blondeerituna... ühesõnaga, ta pole mu lemmik.
eile mõtlesime teha asjaliku päeva. see läks peaaegu korda. printisin ühe kooliasja välja ja lõpuks lugesin isegi ühe lehekülje ära. aga muidugi tulid sajad tuhanded ebavajalikumad asjad vahele... raamatukogusse ka ei viitsinud soojast pesast läbi niiske õuekliima jalutada. hmm. mul läheb rasv vist esimesena põskedesse, nagu ma ühe hiljuti klõpsutatud foto pealt nägin. aga sport jääb ilusate ilmade varna siiski. kuulasin hudson mohawket, kes mulle kunagi ammu eriti ei sümpatiseerinud,kuid nüüd sobis õhtusse hästi. jälle melanhool...
täna läheb jälle sugulaste külastamiseks. ehk õnnestub mul ühe tartus elava sugulase elukoht tuvastada. annelinn on suur ja lai. mäletan tema kastanitänava korterit küll. üks minu esimesi mälestusi elus vist üldse. olin suht tujukas laps.
ja õhtuks elvasse, jee!
seejärel käisime p ja kz'ga ehh checkil ja korraks ka maailmas. nostalgia või melanhoolia, ei tea, mis see oli. koht ei muutnud midagi, inimesed olid need, kes lugesid.
hommikul magas kz bussi maha ning tekkis võimalus tartus veidi ringi vaadata. ega siin suurt midagi, mis siin lörtsiloigulises tartus ikka väga üleliigseid samme teha... sai itaalia söögikohas hommikuks kõht täis vitsutatud ning cinamonis dr. parnassuse imaginaariumit vaadatud. selline faustilik ja poirot stiilis kurat figureeris seal. tjah, taolise mõõdupuu järgi on ka pangad ja majandus üldse üks pahapaha nähtus siin ühiskonnas, igasuguste käkkide, fataalsete hädade või pidevalt kuklas tiksuvate hirmude põhjustaja. muidu oli film hästi värviline ja efektne, film, mis ongi mõeldud pigem kinolonadele kui koduarvutist/telekast vaatamiseks. pärast ledgeri surma ma pakun, seal lõpusirgel, mis läks kuidagi eriti kurnavalt keeruliseks, võttis rolli üle c farrell, kes peale ühte ajaloolist filmikest kangastub mulle pidevalt blondeerituna... ühesõnaga, ta pole mu lemmik.
eile mõtlesime teha asjaliku päeva. see läks peaaegu korda. printisin ühe kooliasja välja ja lõpuks lugesin isegi ühe lehekülje ära. aga muidugi tulid sajad tuhanded ebavajalikumad asjad vahele... raamatukogusse ka ei viitsinud soojast pesast läbi niiske õuekliima jalutada. hmm. mul läheb rasv vist esimesena põskedesse, nagu ma ühe hiljuti klõpsutatud foto pealt nägin. aga sport jääb ilusate ilmade varna siiski. kuulasin hudson mohawket, kes mulle kunagi ammu eriti ei sümpatiseerinud,kuid nüüd sobis õhtusse hästi. jälle melanhool...
täna läheb jälle sugulaste külastamiseks. ehk õnnestub mul ühe tartus elava sugulase elukoht tuvastada. annelinn on suur ja lai. mäletan tema kastanitänava korterit küll. üks minu esimesi mälestusi elus vist üldse. olin suht tujukas laps.
ja õhtuks elvasse, jee!
No comments:
Post a Comment