hämaras

mm. kui ma kedagi eesti kirjandusmaastikul armastan, siis on see hr. heinsaar, keda vahepeal linnapeal liikumas näha on, nagu tema raamatutes on käima peal (liikumises) igasugused abstraktsused või ka lihtsalt asjad. nende raamatute mõjul on võimalik ise kuhugile samamoodi ära transformeeruda. ja mulle lihtsalt meeldib tema kirjutamise stiil. a mis ma öelda tahtsin?
temalt on ka uus luulekogu ilmunud. juba passib raamatupoodides. ja kui nüüd linnukeste säutsumist uskuma jääda, räägitakse sellest järgmises OP'is lähemalt. vihjeks on tsiteeritud kirjanikuhärrat intervjuust:"minu luuletused on päästeparved uppuvalt laevalt...."

ps. rämpsjookide periood mul siin. jõin just coca colat, mis peaks viinasokivee kõrvale käima. keegi seda ei joo(ravumit ega cocat) ja kuna kraanivesi pole suurem asi siinmail, siis tee ja kohvi ja mõmmi limonaadi vahelduseks passib küll. tagumine ige hakkas valutama. minumeelest koorub sealt ka nahka.

üldsegi, vanemad on rääkinud, et lõuna-eesti vesi on kehv ja liiga rauarikas, mis mõjub hammastele laastavalt. olen muidugi väga hirmul, sest mul on tunne, et pean varsti viimaks üle ca. 15 aasta jälle hambaarstile minema. või siis peaks taas põhja kolima.

luuletan vist jälle enam-vähem

muideks, üks riimluule tuli spotaanselt kirja panna.
mis mul endakaitseks öelda on: ebarütm on üpris taotluslik. riimid ise on lihtsad, nagu ma isegi. jeah! (lugeda saab paremalt luulele klikkides)

filosoofiatunnike

kiidetud dokumentaal it might get loud nähtud. üks legendaarne tegelane ja kaks sellist, kes vanameistrit armunud pilkudega jälgisid. ja teisel pool ekraani veel terve grupp armunud nägusid. mõnes mõttes ei tohiks edge'i ambitsioone väiksemateks nimetada. võib-olla siis teistsugusteks lihtsalt: minimalist ja helidekuulaja. näitas ehk, et ei pea olema virtuoos, et huvitavaid helindeid kitarrist välja võluda. kuigi page'i vastu ei saa peaaaegu et keegi. ja jack on omaette tegelinski :)

kui siin endast rääkida, siis õues on ilus ilm, jälle. ja ainult -7 kraadi. jejee. teise t pool on hea käia, seal on kaal. olen visiitkaalujälgia. nagu kitsarinnalised daamuškad ikka, huvitun oma kaalust. huvitav siinkohal on see, et mitte jõulue ajal ei ole ma juurde võtnud, vaid kuidagi peale seda on vaikselt paar kilgorammikest juurde tulnud. niisiis! jalad kõhu alt välja (kõhtjalgne) ja värske õhu kätte päikesevannitama! see oli nüüd äärmiselt vajalik informatsioon kindlasti.

muidugi on ka muid asju, millega vahepeal tegeldud. kooool! nt seosed hiljuti nähtud elegy(kaunis klaverimuusika taustaks)ja kohe sinna otsa loetud almqvisti det går an'i vahel. aga ma ei oska oma siia-tänna tolgendavaid mõttekatkeid hästi korralikuks esseeks formuleeruda. noh, põhimõte on selles, et naiseroll ja abielu tähtsus on jätkuvalt probleemiks. kas on õige näha naisterahvas tema erakordselt kaunist näolappi, siidsiredaid sääri ja muud välimuses sisalduvat. noh, ei saa öelda et üldse miski õige või vale oleks. aga kui inimene avab sulle oma hinge ja sa pead KA sellega arvestama, peale tema poolehoiu võitmise ja "omastamise". võib ju keeruliseks minna. ja kas üldse siduda end sellise keeruka süsteemiga? nii elegy's kui almqvisti novellis nägi mees (esialgu küll alguses) ainult ihaldatud naise erakordset kaunidust. kas nad ka selle ilu taha vaadata tahtsid? hmm. ikka tahtsid, huvi pärast. igaljuhul sain umbkaudse ennast rahuldava vastuse või teise variandi probleemile järgmisest kohustulikust romaanist juloratoriet, kus mees nägi oma abikaasa (ja siin polnud vahet kas nad on abielus või mitte. olid. siit võib hargneda veel järgmine teema) tervet olemust. seda, mis temast kiirgus. see on ka see, mida mina armastuseks pean. näha kogu inimest ja selle mõjusfääris olla ning sellest kõigest vaimustuses olla.

õueminekuteema jätkuks: päevalehes on tore jutt, miks talv on hea. niiet kallid inimesed, surge talvel, saate taeva!

r.i.p.

päev pärast holokaustipäeva otsustas salinger sussid püsti visata. head und!

je taime paris

homme viimne eksam.
oksaneni hirmu esitlus taskus kell4. kaus ütles, et kadestab. tahaks näha, mida kadestada on siis.
homme vist ka kolme apelsini ooper etv's eetris. olge valvel!
tegelt oleme pariisilainel alates tänaõhtusest vööndist.
soovige edu mulle homsel kella kuuesel ärkamisel!

ja vahelduseks pakun ühe kanada indiaanlase vibratsioone:

singing in the rain

...laulan dušši all
ja kauge vesi mu üle voolab pahinal...

(kohviraadiost kuuldud katke jäi kummitama)

teemas praegu

The Master loved Mexican restaurants. Not the food though. Only the Margaritas. (reinraud)

teemas seepärast, et praegu vaatan seda meistri ja margarita sarja. taustamuusika nagu kriminaalses venemaas.

tõ master

käisin eile europasal. või europask'il. nii seda üritust nimetati. mõnus õhtu igaljuhul. head muusikat ei pea mujalt euroopast otsimagi, kõik meil siin käe-jala juures.
hmm, sain teada, kes seda toredat lugu esitab. kiiksud on toredad. malcolm lincoln siis.
mimicrylt tuleb nüüd plaati ootama jääda. või uusi esinemisi. hea kraam.
ja iirise miimika on ülekõige :D kellele meeldivad sädelevad ükssarvikud???

süvameretigu

täna peaks läbi viima villasesokipesupäeva.
alustama peaks eelviimase sessiprojektiga.
tulbid on vaasis. valgus on selline, et oleks nagu kevad

(mitte minu pilt mitte minu tulpidest. aga tunde annab edasi. valge lillede värvis favoriit.)

momentary

momente venemaast inglaste pilgu läbi.

mis ma täna tegin: unustasin kaupsi lasteosakonnast ksülofone takseerida ja universaalis uidata. kandle hinna sain teada, normaalne oleks 2500kr. muidu hängisin rampsi uuel moodsal teisel korrusel tühjade riiulite ja valgete seinte vahel eelviimast esseed täiendades, olulisi täiendusi sinna ei tulnud küll juurde... muidu väldin seda ülerahvastatud paika. suudlevates tudengites võis näha suurt rahvaste rännet keskpäeval (nagu ka raamatukogus mingil ajal). kell 11.20 sinna jõudes olime ühed vähestest hingedest. kell 12 tundsin piinlikkust, et oma lattet nii kaua rüüpan ja rüperaali kallal nokitsedes ei lase üliinimesi (noh need kes on liiast või ei leia kohta) istuma.

post-christmas

jõuluaeg läbi küll, aga pean siia omavoliliselt üles panema ühe pildi sõbransti koerast. mia (koer) on lahe!

not a fan of christmas

õline-põline

tore zimbabwe kutt kodukoob muusikat. ja hästi:)

tegelt olin natuke inuittide teemas täna. mõnes mõttes naljakas, kuidas mindi arktilistele aladele(nt hudsoni lahte) ja öeldi eskimotele, et koristage oma "modernne" kraam ära ja küttige nii nagu vanadel aegadel, et me saaks filmida ja teistele näidata, mis on välja surnud või suremas. kui "läänlastele" meeldib näha põlisrahvaste põlist elu, siis miks peavad nad selle ära rikkuma oma kristluse levitamise, relvade, riiete ja elustiili maaletoomisega. elustiili all mõtlen põhiliselt seda, et rahvas on kokku aetud mingisugustesse nö abistavate rahadega ehitatud hurtsikutesse või ühiselamutaolistesse hoonetesse. ühe bushmanideks nimetatud hõimuga kusagil LAV'i kandis läks kah nii. elasid veel 1950. aastatel mõnusat nomaadielu. kui j. marshall neid 20 aasta pärast jälle filmima läks, olid nad elama surutud mingisse külakesse, kus valitses segadus ja vohas alkoholism. (nüüd on nad vist ka vaatamiseks väljas, kuna nad siiski ripuvad oma vanade kommete küljes veidi) kiire elumuutus on kasulik? mkm. võiks lasta areneda kõigil sedasoodu, kuidas nad selleks ise vajadust tunnevad. aga see on tagantjäreletarkus. ja kultuurireiside skeem viimasel ajal ka: tulge vaadake eksootikat...

its my life...

mina ei tea, mis asi see on, mis käsib mul kooliasjad viimasele momendile jätta. ma ei tea!

prillid siis soetasin omale säänsed (arvake ära siis millised). mobildistus pühendatud kaugematele sõpradele-sugulastele, kellega niipea ei kohtu. tsau!

in vino veritas

eile jätkasime oma zombi ja vampiiriteemalist nädalat, vaatasime shaun of the dead'i ja jõime veini. veinis peituv tõde hakkas pähe ning kuna me alustasime õhtuga varakult (et siis kogu essee homse varna jätta ja sellega varakult alustada), harutasime tõdedepundart umbes kella kaheni öösel.

panin äratuse kella 8-ks. imekombel ärkasin isegi sel ajal ja olin päris ergas, aga kuna t oli äratuse kella 9ks pannud, väljas oli pime ja kõik tundus liiga vaikne ülestuleku jaoks, jäin unne kuni kella 9-se kellahelinani. ninii. siin tuleb konks, mida detektiiv mari hakkas juba varem märkama. kell 8 oleks tegelkult kergem olnud üles ärgata. enesetunne vms. kell 9 on olemine väga unine, niiet kui ma ärkasingi üles ja võtsin õppematerjalid lugemiseks ette, siis suutsin lahtiste silmadega püsida u 15min. vajusin tagasi tukastusse ning järgmisena avanesid silmad kell 10.30. see ongi minu hiliste ärkamiste põhjus. kell 9 äratus tingib veel und, kell 10 on samuti tunne, et tahaks veel magada. tuleks taastada kord, kus hakkan ärkama kell 8. homme!

protsess

kella lahe paiku öösel vildist pärleid voolidest mõtlesin, et olen ikka überjube vinguja küll! siiamaani mõtlen. (t sõnul allaandja kah veel pealekauba) E sai kõigile kaelakeed ja kõrvarõngad tehtud ja mina juba nelja pallikese juures kurdan. bad mari. baaad. või siis: ära vingu, pingu!

ühesõnaga, täna võtsin omale aega. üksi kodus on täitsa mõnna. teed ja oled, kuidas tahad. krutid muusika valjuks, et pidutsevaid naabreid mitte kuulda ning korrastad vahelduseks oma majapidamist. mõne muusikapalaga hiilib loomingulisus ligi. kirjutad siis mõne mannetu luuletusekese ja otsid muid väljundeid. olemasolevatest materjalidest nikerdasin ühed kõrvarõngad, millega välja ei läheks ja mida avalikult ei näitaks. näpuharjutus, ütleme nii. seejärel otsisin oma pisikest heegelnõela, kuid tema on vist jalad alla võtnud ja mu kodu jalge alt pühkinud.

tegelikult tahtsin hoopistükkis ühe loo kohta miskit öelda:

täpipiealt ju minu klaverimängu stiil. selline mulisev, minimalistlik ja ... ma ütleks, et mõjuv. meeldib. plaat peaks ilmuma varsti.

mina ja maailm

i have lost my origin
and i don't want to find it again
rather sailing into nature's laws
and be held by oceans paws

numps.

levelled up

eraelus: essee ajab esseed taga. olen alles esimesel tasemel vist. üle poole oleks nagu veel ees. kohati tundub, nagu võitleksin tuuleveskitega.

täna on eksam

kayapo indiaanlasest kaameramees. 80-nendate projekt, mille käigus õpetati kayapodele kaamera käsitsemist, et nad saaks ise oma kultuuri filmida. kayapod läksid asjaga ladusalt kaasa. põhimõtteliselt filmisid nad kõiki tähtsaid sündmusi, et hiljem oleks tõendid olemas. nad filmisid ka Altamira juurde asutatava hüdroelektrijaama ümber käivat furoori, mille käigus terve maailm sai teada nende moodsa tehnika lembusest.

uued prillid soming soon

ei luba midagi ilusamat kui need, mis mul praegu on. nohikuprillimoest olen üle saanud. ei teagi mida valida. mitte värvilisi. mitte kalleid. äga limiteeritud valik, peaks mainima... midagi taolist, nagu üleval pildil, on mu soov, aga kas see mu näoga sobib, on eraldi küsimus.

tsau!

mm, eesti laul tõotab seekord midagi põnevat. pole üldist infot kuulnud, küll aga rikastunud mõningate killukeste võrra. mimicry ja kene ning honey power oma kantrilooga, mis võib-olla mihkel raua arvates kantri pole. vürtsi lisab merka. kinldasti pole ma kõige informeeritum isik sellest rääkima, aga juba selline pisike teave teeb mind ootusärevaks. elagu laulusaated!

muidu on eksamid. kirjutada, kirjutada. paberilehti on tuba täis. siin on olemas kord, aga kuna ta nihkub asjade ümberpanemisega, siis on see üks keeruline kord...

mul oleks tarvis nutitelefoni asemel motitelefoni.

kaabakaunenäod

nagu ma igalt poolt välja loen ja teiste pihtimusi kuulen, on inimestel unega praegu karu või siili sarnased lood. und on palju ja ära ei lähe. uni ma mõtlen.

unenägudest rääkides veel seda, et viimasel ajal olen näinud igasugu kurjategijaid või kurjusega seotud seiklusi. eile toimus mul unes sõda või vähemalt oli mingi okupatsioon. sõitsime rongiga ma ei tea kuhu. mingil ajal mind eraldati emast (olime empsiga kahekesi) , viidi kuhugile tüdrukute vankrisse. mingis peatuspaigas keegi vägistati ja ma otsustasin põgeneda. põgenesime kusjuures mingi tüübiga kuhugile maakohta metsade ja põldude vahele. ta hakkas põldudelt kartulit või jumal teab, mida varastama ja ma ootasin puude vahel. ta ja ma jäime vahele.

tänases unes siis kempelsin mingite pättide ja kaabaktega. jooksin mööda treppe ja lõpuks sattusin kohtusaali. loeti just kellegi süüdistust ette, aga kuna ma poole kohaga mõtlesin oma vitalismiessee peale ja selle peale, et peaks vara ärkama, nüüd kohe, ei jäänud hästi meelde, milles kaabakat süüdistati.

mingil ajal hiljuti nägin unes ühte blondi (ühe näitleja moodi, nimi ei meenu ja polegi oluline) naist, kellele oli liiga tehtud ning ta tahtis kätte maksta ühele isale ja tema väikesele lapsele. varitses seal mänguväljakul kiikede taga...

mehed, õppige sõnavara :

"see ei olnud kompliment, see oli tähelepanek." (t)

ps.
muidu seda veel, et ostsime täna uue veekeetja ja kohv on kohe mitmekordselt parem! kusjuures poes juhtus minuga säärane imelik matrixi trikk, et hinnasildile oli kirjutet TEEKEETJA. hakkasin sel teemal kaaslasega tõrelema, kui järsku oli sildil kirjas veekeetja. nagu oleks veekeetja seal seisnud snovalux'i aegade algusest saadik. arvutasin täna hommikul oma viimase aja unetunde* . umbes 10h igal ööl tuleb kokku. ehk on uneületunnid minu hajameelsuses ka süüdi?

* uneületunnid täna sisaldasid unenägu, mis nägi välja järgmine: dr. house tuli kristiine ostukeskusesse ja hakkas staaritsema - istus uudishimulike ostlejate keskel nagu päike ja andis autogramme ja humoorikaid seletusi. tal oli kaasas ka väikesearvuline saatjaskond. ühel hetkel astus suure tondipüüdjate aparatuuri taolise masinaga saatjaskonna liige esile. house ütles, et tahab teha meiega väikese eksperimendi. mul hakkas relvakandjat nähes hirm ning pöördusin teise tuppa, mis kujutas endast meie suurt kööki maal. seal magas üks rebane magusat rebaseund. olin vaikselt. keegi teine tütarlaps oli samuti eksperimendilt plehku pannud ja saanud hoiatuse, et rohkem inimesi ei tohi lahkuda. kuulsin, kuidas "püssiga" inimesi paralüseeriti - masindusest tulid välja mingid spets lained, mis muutsid ohrvi halvatuks ja sundisid uinuma. kuulsin paanikakarjeid ja tundsin üleüldist kaost, kui relvaga mees astus kööki ning tüdruk ja mina saime samuti nende salapäraste kiirtega pihta. iiimelik tunne oli. kukkusin esiteks magava rebase kõrvale, kes hakkas parasjagu ärkama. hirmul on suured silmad. paistis, et see võitis ka paralüüsi mu kehas - üsna jõuetult kuid suure tahtejõuga kakerdasin ostukeskuse möllu tagasi ning sain rahulikult maha kukkuda.

lauluema

kuna klaverit ma enam ei mängi (eriti), hakkasin laulma.
uued laulud valmivad spotaanselt ja esitatakse aktuaalsetel teemadel. laulu loomine ning esitus toimuvad samaaegselt. täna hommikul voodis lamaskledes tuli esitusele retsitatiiv: "mari on laisk".

niisiis, uuel aastal veel uut hoogu pole. uus aasta pidi ju 14. veebruaril tulema hiina kalendri järgi, kui ma nüüd ei eksi. hindudel hoopiski 13. oktoobril (viljandi draakoni keldris töötav härra tähistab seda siiski 1. jaanuaril, sest ta on kristlane, vajalik inff :p). no võta kinni, kust ta siis hakkab... ma miskipärast jään hiina loomakalendri juurde. mitte et ma sellesse niiväga usuks, aga ei ole uut hoogu sees. ehk veebruaris on.

ilus suusailm on ka.
minge õue, inimesed!
(mul oli eile väga sisukas päev linnast väljas lumises looduses. kuigi külm näpistas, ei kahetse!)

tiigriaastal tiigrihüpped

nii, näedsasiis, mis minu sünnipäeval korraldatakse. ma ise ei korralda midagi, sündimine on praegu köki-möki igasuguste tähtaegade kõrval. aga kui massihüpnoosist rääkida, siis siin leidub midagi hüpnootilist:


ja siis seda ka, et uueks aastaks omad lubadused peaaegu et antud. kuigi lubada ei julgeks ju midagi. enesepettus ei tundu nii hull kui teiste (lootuste) petmine, nii et who cares really... muu seas tahaks taasühineda mõningate "gruppidega", mille maillistist ma ikka veel ennast leian ja vahel üllatavaid kirju saan. nt tartu noortekoor islandile jne. budakoja meditatsioonitunnid on ka mulle nüüd käe-jala juurde toodud (oa tn), loodame, et ka uuel aastal asi jätkub ja sealsamas... muusikaga võiks niisamuti aktiivsemalt tegeleda. täna kuulasin oma telefoni lindistusi. kvaliteet on sellises seisus, et kõrv meeleldi ei erista, mis on mängitud klaveril, mis kandlel. mmm, kannel...
aga mingeid suuri hüppeid ma ei plaani. siis ei pea endas pettuma, võib vaid positiivselt üllatuda ;)