Ka see praegune kodutee võib mulle kundagi nostalgiliselt armsaks saada. Kuigi praeguses temas, kodutees, ei ole midagi eriti kena. Temas on unenäoline eklektilisus ja lauskoledus. Lauskoledus on ümberpööratud ilus, modern art, noh.
Juba mõtisklen, mis oleks, kui ta enam ei oleks minu kodutee. Kas ta muutuks automaatselt armsaks?
Eelmisest kodust ärakolimine oli ühe elu surm. Hekikääridega. Lõikasin ennast sellest kohast lahti. Kiire ja emotsioonides inimese surm on teadagi vaimu ja kodukäija sünnitusmasin.
Kas ma enda mingisuguste osakestega olen ikka veel seal vanas elukohas? Osa minust, kellest ma teadlik ei ole, käib seal kummitamas, liigub ruumist ruumi, hõljub maha kohal...
Õnneks mitte!
Ainult siis, kui kohast möödun.
Siis elustub minus kõik see, mis oli.
Ja varsti enam isegi ei elustu ka. Siis kui ma lahti lasnud olen.
Võib-olla saab pärast surma minust kohavaim? Aga siis millise koha? Armsaid kohti on mitmeid-mitmeid...
No comments:
Post a Comment