reede ja mikromaailmad

on reede. koridoris üürgab reedesele õhtupoolikule harjumuspärane vene popmuusika ning selle popmuusika austajad kärsatavad ahjus pitsat. õhus on viiruki ja kanepihõngu, kingaklõbinat ja õhinat õhtu jätku suhtes.

päeval hõljus tartu vaim oma nostalgilisuses me ümber, kui vaikses kohakeses keskpäevaseid sasse lahkasime. meelest läks seekord kella tiksumine, akadeemilised toimetamised.

mitte ainult meie t'ga pole omas mullis. mitte ka e, kes mainis mikroelu oma blogis. igal ühel on oma mikrokosmos, mõnus soe pesa, kuhu mahuvad nende jaoks parimad. täna sain aimu vana tuttava s mikrokosmosest, mis asub elva-peedu-nõo ja ka muidugi tartu raadiuses. et linnamelust eemal on ka elu ja mitte üldse igav elu.

samamoodi mäletas ka o. vesaas, et kuigi ta teismelisena kavatses isa veneetsiapreemia rahade eest külla ainsa auto soetada(mis siiski nii ei läinud, heategevus!), oli neil terve maailm peopeal. kui nad ise tahtsid. inimesed käisid nende murul istumas ja lugesid luuletusi ja tegid muud kultuuriinimesele kohast.

aga reede. mulle siiski meeldib olla selles aktsioonikoldes üks väike passiivne osake. mingi tähtsusetu element siinsete inimeste igapäevaelust. sama on nemad mulle. voolav inimjõgi...