vaarikalehetee või munakivitee?

üleeilse pealinnaskäigu  ja kultuuridoosiga jäin rahule, tahtmine tekkis järgmise noosi järele. hetkel on mul dilemma, mis oma suvega peale hakata. tartu? tallinn?

nukuteatri muuseum oli nunnu ja kodune ja väga hi-tech. kõige rohkem meeldis see, et teatri köögipool oli kuidagi väga lähedal. high school musical oli parasjagu õhus. lepland ja teised einestasid kohvikus. oleksin nagu sattunud filmistseeni. kostüümiruumi klaasseina taga tehti parasjagu bändiproovi ning muuseumiterritooriumil võis kärsitlult töllerdamas näha näitlejate endi lapsi.

the the end'ist ei viitsigi pikalt rääkida. šõu oli vaatamist väärt. miks ma seda šõu osa rõhutan, on võib-olla selles, et kohati näitasid näitlejad suhtumist, et teatril polegi vaja midagi vaatajale öelda. asja tehakse enda lõbuks (millega mul tekib väike konflikt, sest siis ma võiksin ju kodus olla ja hoopis midagi muud samal ajal teha. aga samas teater on ka meelelahutus... ja see oli väga meeltlahutav). eksistentsiaalsed jauramised midagi erilist polnud (eranditega).

aga vaatemängust: istepinkidega sõitmine sisendas tunde, et etenduses võib juhtuda ükskõik mida, mingi hoopis uudne dimensioon võrreldes 4d kinoga, see ei ole virtuaalne, ja see pole ka päris ee... reaalsus (ilmselt oli asi ka minu pikaaegses teatrinäljas, mis neid emotsioone praegu eriti üles pumpab). idee oli muidugist hea ja veidi irooniline, kah hea. lemmik oli stseen, kus eelmaa rääkis, et tema tahab oma valikulise mälu 8gb täita ainult m.j. diskograafiaga. sest jackson on dialoogis surmaga/surnuga, mitte ei vaata sellele kusagilt kaugelt imetledes, nagu metalistid või säärased. seda siis eelkõige  smooth criminali sõnade põhjal. ulfsak tegi vastuseks umbes, et mjaaa, see on tõesti geniaalne mõte ja et ta tahaks ka oma valikulisse mällu midagi ägedat. e: "a mis su noalaevast sai?" u: "ma ei saanud eestimaa loomade pilte kokku." siis ta mõtles eelmaale taha panna, sest tegemist on rebeli mõttega, ja ägedaks muutub see alles toimingule järele mõeldes, tulevikus.

aga jah, naljakaid kohti oli veelgi.

sinise muusikataust ja telekate kompositsioon oli samuti äge. jajajah ja veel igasugu asju.

häiris aga see, et kuna tegemist oli kõigi näitlejate ühisloominguga, oli kohe aru saada, kellel on rohkem fantaasiat, mõistlikkust, kõneoskust ja kelle mõtted kalduvad rohkem vasakule või junõu, mis tundus kuidagi tobe ja pingutatud. võib-olla olen ma ise liiga konservatiivne. igaljuhul m. abel oli üpris fantaasia ja huumorivaene. tema kiri endale oli igav ja tundus, nagu kestaks terve igaviku see tülpinud inimese jutt...

müsteeriumiks jäi ka see, mis pruuni mögaga köögikapile 2012 määriti. ulfsaku genitaalid ka etenduse käigus nähtud. ise ta oli samal ajal indiaanikostüümis (ma ei tea, kuhu ta oma paaniflöödi selle tähtsa toimingu ajaks sokutas).

peale etendust saime sujuvalt mu vana põhikooliõe käest (tallinn on väike!) teada, et paabel on ka krahlis esinemas. me siis võtsime kohad rõdul sisse ja veidike vaatasime olukorda pealt. avandi tuias asjalikult ringi, aga esinemas ma teda ei näinud, läksime minema enne. kauaaegset suurlinna kadunukest s'i nägime ka. tundub et ta on selline party hard, work hard tegelane. tuli kontserdile otse akadeemiast, peale koolipäeva, esinemist (kus 15. sajandi ballaade mängitud) ning kitarritundi. aga lahe on, kui inimese armastus muutub tema tööks. ta pingutab, sest ta tahab. see on tema elu. ta paistis üpris rahul olevat oma eluga :)

ps. eile tähistati vietnami sõja lõppu 35 aastat möödunud, nagu niuhti. ja selle jätkuks veel crystal castles'it.

ps.ps. volbriõhtust peaks ka rääkima? tulemöllule jäime hiljaks. selle asemel vaimustusin m remondi peale. hiljem genis öökülm. gripitants on niiiiäge! riimid kvaliteetsed, naisvokaal kõlab veidike nagu allergiareklaami hääl. intensiivne ja positiivne :-p