ops

kui kõik läheb esialgse plaani päraselt, siis juulis saan oma igatsetud laudpõranda ja kz meeliselukeskkonna kadriorus, mida me sõbralikult jagama hakkame, ning teel tartu maanteele jääb ette üks müstiline nurgapoeke nimega: kanapu (siis tuleb mingi munast kooruva linnu pilt ja järgmisel real on) od. ma ei tea, mis sellega öelda on tahetud. ja poe uksele avamisaegade alla on lisatud:" see, mis ostad meie poest, olgu sulle suureks toeks" vms. poes lõhnab vanainimese järgi ja müüja on ehitud massiivsete lillemotiiviliste juukseslehvidega. kuigi võiksin ka kirjutada kõigest muust, siis ikkagi on elukoht ja sellega seonduv minu jaoks eriti erutav ja sellest ma siin ka jahun. mjah. 

jaaniõhtal sai kz veidike šoki kui soviet (ja suur ka!) võib üks pealinn olla (liialdan siinkohal  vist veidike). minu jaoks oli lihtsalt sürr ja sain antropoloogilisi märkmeid teha hrušovkade tagustel muruplatsidel ja garaažikommuunides väikestel lastetoolidel istuvate ja jaani pidavate inimolevuste kohta. teejuhiks oli i ja koordinaatoriks m. istusime stroomirannal ning vaatasime (peale tööjuttude) roosa taeva ja sinise laevastikupiirjoonega ääristatud merele, ja maale, kuidas elu ongi nagu võsareporteris. vot see on see koht, kus ma tahaks silma kinni pigistada ja öelda, et seda kõike pole olemas...kohati lõbus ju, aga mitte see, mille peategelane ise olla tahaks...

igasuguses kunsti-elus märkmed puuduvad. palju meeliülendavat, samas ei midagi erilist. unekott olen oma varajaste ärkamistega. ahaa, mu artise süütus on ka läinud lõpuks. tõeline peidetud intellektuaalide urgas: mine läbi apollo, jää sinna raamatute vahele tokerdama (või ära jää), siis ühest nähtamatust klaastagauksest sisse, trepist üles ning oaas on leitud.