hullumaja puhvetis

2 5d unenägu tänasest ööst:

1. p. jalakas laenas mulle oma autot. pidin sõitu harjutama. ma ei mäleta, mis auto see oli, aga tallinn oli küll veidi moondunud olekus. mustamäge katsid kõrged kuused ning see oli sõna otseses mõttes mägi, ok küngas, nagu munamägi. muidugi olin väga pinges, et saaks õigel ajal käike vahetatud (mul on siduri ohjeldamisega probleeme) ja linnaliiklust jälgitud ja õigel ajal ära pööratud ( silmanägemine selle koha pealt vajab ka harjutamist.) higi veri sitt pisarad almost...

2. auto oli kuhugi "mustamunamäele" jäetud ning vahemerelises sulnis õhtus jalutasime mingisuguse ööklubi poole. majadel olid kardinad miskipärast väljapoole akent paigutatud. ( sama põhimõte vist nagu siin, vt 8. ja 10.pilt) pilvelõhkujad. mõnel majal katsid kardinad vaid ühte korrust, mõnel kahte, mõnel rohkem.  suundusime ühte violetseis kiirtes sametiste merelainete ees asuvasse kõrgesse majja. olime seitsmendal korrusel. või kusagil väga kõrgel. mingi muusika, mida ma ei mäleta, tümpsutas, ning inimesed olid tantsulõvideks muutunud. mina vist ka. kui ühtäkki vajus põrand kaldu. ta vajus kaldu kohe mitmemitmemitme kraadi võrra, inimestel polnud kusagilt kinni haarata sellise ähmiga. muusika vaibus. mõne sekundi jooksul oli põrand kaldunud sinna, kus peaks olema lagi. tunne nagu kiige peal, teate küll kopsud ja maksad vahetavad asukohti ning imelik jõnks käib kehast läbi. kõik läks mustaks, ja ma ärkasin. ärkasin istukil millegipärast. inimesed hakkasid ärkama. ühtegi laipa ma ei näinud, õnneks ja imestuseks. vigastatud tantsulõvid kooberdasid kokkukukkunud majast välja. tahtsin ennast ka liigutada, aga ei saanud! nii. selline siis võib olla selgroovigastus või midagi taolist: hakkad end kuidagi nihutama, aga siis kaob pilt silme eest ja aju(peaaju) tõmbub krampi. hakkab krampi minema. väga ulmeline tunne. proovisin veelkord end liigutada, kuid keha ei liikunud ning teadvus tahtis taas kaduda. hääl veel töötas ning karjusin kiirabi järele. keegi võõras tuli hoidis mu kätt (mida ma vist ei tundnud) aga abi ei kutsunud keegi. milline imelik tunne. väga reaalne. selle üle arutledes ärkasin üles.

directori cutitud kate bush: