eine terrassil. helesinine taevas oleks nagu käegakatsutav, vähemalt juustest läbi lendav oli ta veidike küll. klorofüll ümberringi trillerdamas sillerdamas veesilmgi pojengid õunapuud roosid taamal silmapiiril pundar mustavalgekirjusid lehmi näputäis metsatukka siin seal mäe peal ja vaikeluline istumine rohelisest plastmassist aiatoolil valge plastmassist laua taga.
juustusingileib ja lahja pätikohv. ja ma ei pannud eriti midagi tähele, mida nad rääkisid. ja ma naersin, sest teised naersid ja mulle meeldis vaadata nende naeru. mitte midagi naljakat selles polnud. aga ma naersin, et naer ei lõppeks, naer on nakkav.
tagasi lehmade juurde - need lehmad ei lähe mul meelest. kuidas nad ühtäkki muutusid mu lemmikloomadeks. nemad kaugel künkal. mina siin aias istumas. ja ma ei taha neid ei hellitavalt sügada ega lüpsta, tahan neid vaadata oma mälusopis rohelisel künkal, kus nad vaikselt mäletsevad. ja veel tahan vaadata kollast rapsipõldu.
*
infonurk:
värske rõhu juuninumbris mekkida värsket verd. ekskursaõe kuduja-mirjami ugrilist agrilist luulet, sellele lisaks leidlik s. urgas, keda ma teisi urkaidpidi tean ning nüüd siis sain teadlikuks, et ta tagatippu luuletab ka. intekas läksiga ja noh kera on alati naljakas, kerajas, võib öelda vist juba. et siis kui keegi kirjandushuviline miskitel põhjustel pole silma peale saanud siis oleks nagu õige aeg - viimased kaks juunikuupäeva jäänud veel.
No comments:
Post a Comment