tore skets, yo. nii ongi äkki. imed jäävad tihtilugu vaatajate poolt tabamata. imevad.
*
peab mainima, et selline "elitaarne" eesti kaubamärgiks muutuv tumedus mulle siiski meeldib. weird as i am, mitte ilmselt päris igas filmis. ning kui ma oleks proff, siis vuristaksin ette nimesid, mis rezissöörilt see ja teine idee napsatud on. aga. idioodis oli tumedus ja maalilisus ja odavus kuidagi omalkohal ja töötasid koos sümbioosis. vähemalt toetas konstüümidraamat tugev dostojevskiline aluspõhi ning näitlejatering, mis sisaldas vanu tuntud larfe, okei, tõi esile risto, kes võitis ka mu ühe üliheterost meessõbra südame. et siis win! vastukaaluks aga, üks naispeaosatäitjatest tõi küll kurvid kenasti ausse, kuid viis mind assotsatsioonidele, kuidas panntäis praekartuleid ja torditükk kiirelt tema kõhtu tee leiavad, ning see tema eneseväljendus on selline vastakas - tundub alguses väga kohmakas, kuid oma altkulmu pilguga muudab ta selle kuidagi "nii peabki" effektseks, et... nojah, raske on teda kaua jälgida. isiklik värk, ehk on temagi paljude südametes.
isiklikust elust rääkides: oeh, raske on olla tundlike vanemate tundlik laps. aga katsugem mitte hädaldada. tähtede poole, kus iganes need ka poleks ja mis iganes sõelapõhi...
No comments:
Post a Comment