teatriluulud

vana hea tatari-miljöö! soe ja hubane igas mõttes...

mu extoast on saanud nukuteatri uue põlvkonna esindaja S ( loe: teater on ta elustiil) kasutuses maagiline paik, kus on nii palju suuremaid ja pisemaid detaile, et ma hetkel ei viitsi seda kirjeldada. igaljuhul oleksin nagu sattunud nukumuuseumi mõnda nurgatagusesse, ma ise. ka õhtune koosviibimine youtube videote saatel oli kõvasti mõjutatud S'i stiilist ja ma ütleks, et see on äge! võinoh, värskendav. kindlasti tegi siin vein minuga oma töö, aga siiski, sedasorti kunst täidab mingit sorti käegakatsutamatut nälga... ja mul see nälg ikkagi oli ( igaljuhul kujutanuks ma ette ka nt õhtust suvepäevaetendust pisut nauditavama visuaalse ja miks ka mitte sõnalise väljenduse osas intonatsioonide poolest naturaalsema tükina ( pöhh miuke lause!). st et siis laused ei tuleks suust välja nagu robotid, mida selles etenduses kohati ette tuli ja mind häiris. ja näidendis niigi sunnituna tunduv naer ei olnud ka laval just loomulikum. muidugi ei propageeri ma no99 "särtsakust" (vms)   nagu A mu kehvast kommentaarist pahakspanevalt aru sai. aga ma propageerin mõningast rohkemat läbimõeldust. usun, et suvel võis see kindlasti väga lahe ja mõnus olla. vist. aga see siin  ja praegu oli kuidagi vahepealne ja ei avaldanud see vahepealsus kahjuks suuremat sorti elamust. üldiselt siiski kenasti lahendatud, kuiigi... ja asle oli merenarkomaan for sure, adrenaliininarkar kuni viimase hetjkeni, või siis käis merel mingeid maitea mis asju ajamas, angry birds vms. tüütu ülemõtlev naine, võiks öelda, aga ei võiks ka, sest ka ju tema roll oli mõistetav. mõistlik inimene ei roni vihma ja tormiga fjordile ja punkt)

mõned maagilised asjad siin kähku spämmin edasi, enjoy:

2. osa:



3.osa ( mu lemmik :-p)



ja midagi lõbusamat ka ikka!