Tekstid

Ma ei saa kirjutada!

Mingit novelli või asja, kui ma tean, kuidas see lõppema peab. Kunagi tuli see mul hästi välja, aga mitte enam. Kui hakkan tunnetama oma kirjutises lõpplahendust, jääb kirjutamine katki. Kaob kirjutamislõbu ning jääb kohustus. Ma ei ela enam oma tekstiga ühte elu, ma nagu petaksin teksti, teades seda, mida tema ei tea? Ja üldse,tekst teksti pärast on ka midagi. 

Kallis frankofiilist eks on sellise loo armastusväärseks tunnistanud lastis:

(sideeffects: minus lõimuvad too märtsikuine pariisireis ja couchsurfing vahemere ääres... Ja mis ma unes nägin: olin taas temaga ning leidsime omale väga prantsusepärase kodukese, ühe korteri, mis oli osa suuremast korterist. Aknad olid kahe erineva suurusega ning seinad kollakad. Lõunamaine soe päikesevalgus täitis toa mõnusa atmosfääriga. Siis aga läksin mingi kambaga välja. Kellegil oli sadamas väike kalurionn. Naersime, et kui terve ümbrus on eriti "hi-teckiks" muutunud, siis see majake seisab ikka siin, nagu pisike tulnukas. Siis aga läksime suusahüppeid tegema. Hüppasin. Minu all oli mägine kuristik küllusliku flooraga (mitte lumi!). Ja ma kukkusin ja kukkusin ja kukkusin, see oli ikka päris sügav langus.) Hea lugu on.