Rõivistu

Nii. Üleeelmises postituses nimetasin uusi google multitaskprille hirmsateks ja õudustäratavateks, aga eriti ei põhjendanud. Põhjendasin väga üldiselt. ( siit tekib nüüd ka küsimus, et ehk olen ma hirmus lihtsakoeline, et muudkui üldistan ning ei leia probleeme hoopiski nüanssides? ) Aga tänases R2 hommikuprogrammis öeldi välja üsnagi need samad faktorid, mis ühtivad mu enda arvamusega: kisub juba liiale see kui virtuaalseks ja inimesega ühte sulamas on kõik. Aja küsimus on, et millal saabub aeg, mil inimkond ei saa teha sammugi ilma arvuti abita... Õpitakse ära uus abitus mitte orienteeruda tänavatel, looduses, üldse hakkama saada. Helistamata, käsklemata ja nii. Samas, suureks irooniaks ei räägi ma sellest ühegi sõbraga kohvikulauas vaid kirjutan siia blogisse. ja lisan instagrammipilte, yo! 

Tegelikult tahtsin kommenteerida tänast kevadilma ja selle tagajärgi, mis muutsid numbrit mu pangakontol. Kõndisin nagu lilleke ninaga päikese poole, vältides varju. Mu tee pidi viima sinna, kust saab mõne mõnusa olemisega lambikese ( see vastlakuklikarbist tehtud kuldsete öökullidega lamp ei ole minu tegelikult eale kohane)  või riiuli soetada. Juhindusin sellest, kuhu jalad viivad. Viisid kalrovakanti. Esimesest ettejuhtuvast kaltsukast ostsin omale järgnevad riideesemed ja ma olen nendega ( hetkel ) üliväga rahul: siiditaolisest materjalist pluus ja helerohelised ülimegamugavad teksapüksid. Kevad on mind aplaks ostjaks teinud...  Uue Strindbergi tõlke peaks ka soetama selles apluses siis juba. Ujula Konsumis on LR viimasemad eksemplarid olemas, jess! Ja miks mitte ka Tor Ulveni valikkogu. Keegi meie  sk-sektsioonist peaks sellele arvustuse kirjutama, ootan põnevusega, ise olen liiga aukartlik selliseks kirjutamiseks...

Numps tikand krae peal ei ole üldse fookusesse jäänud, aga np!

Pükse oli vaja küll, aga et nad nüüd helerohelised....