Kõue ja pläkupläku

Peaks blogindust jätkama, aga pole eriti mahti kirjutada...  paarist asjast natuke ju võiks.

Täna turgatas telekava vaadates pähe, et eelkooliealisena sai ju sageli üles ärgatud selle pärast, et mingeid sarju või multikaid näha. Where have all the flowers gone laul hakkas nüüd seepeale peas kummitama...

Ja seda, et festaritest olen ainult Kõue Helil käinud. Eriti meelsasti ei seleta kellegile, mis musa teeb Minerva ja mida ma üldiselt kuulan ka, sest nojah... Paps hakkas naerma vms. Ja pärast oli raadiost kuulnud, mida Juur oma tütrest seletas ja selle seletusega rahule jäänud. Mis kinnitas minu juttu. Nišid ja värgid. Hommikul olid telekas nisad. Mingi saksa reaalelusari maainimeste armuelust - not not fun at all. 

Ee aga Kõue kohta seda, et üks asju, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli mõis(akomplex) ise. Kuigi restauraatorid tõstaksid hädakisa. Ja eriti meeldiv oli selles sopilises ja eksootikahõngulises mõisas uidata, kui taustaks kostus mahedat harmoonikumiklõminat (see klaveri ja oreli vahepealne imelik pill). Tüüp saksa duost Günther Lause klimberdas eriti meeldivalt ja oskuslikult midagi jazzilist. Läksin kitarriga, mis teiselpool tuba vedeles võtmiseks ja mängimiseks, ligi ja asusin kaasa mängima. Aga tüübil oli e moll, mida ma ei oska ega adu. Ja kes on mind kitarri mängimas näinud/kuulnud, tegelikult suht takistavad mul seda pilli kättivõtmast ja vist õigesti teevad. Kui ei oska, ära jända vms. Hiljem ühines Güntheriga üks teine kiilakas onu bongopartiiga. Meeldiv :) Üks kolmas rändom onu aga üldse magas malelauataga ürituse algusest lõpuni. Muidu sakslane peol mängis ee miskit eksperimentaalset diipi tehnot... Ja Güntheri "bänd" areneski välja samalaadsest improviseerimisest pääle pidusid (me gusta!) ja  need 2 saksa siis nüüd eestis. Vot.

Mõnus: