Unes nägin,
hakkasime koju minema, sisenesime hämarasse puumajale iseloomuliku keerdtrepiga koridori ning nagu ikka oli eesmärk teisel korrusel. Aga oh seda segadust, kui astusime mõned sammud trepil küll edasi ülespoole, kuid pärast käänakut läksid astmed hoopis alla! Olukord, kus koju ei saanud minna, sest trepp oli lihtsalt kuidagiviisi alla suunatud (trepp oli tropp), lahenes nii, et trollijad olid trepi külge riputanud redelid, mida mööda ronida üles sai. Ronisime siis natukese vaevaga redeleidpidi õigele korrusele. Ja olime kodus.
Mis kodu see üldse oli: Nagu oleks Norras olnud ja mingisugusel hetkel selle lume ja majakeste keskel tekkinuddilemma - kas jääda siia päriseks või millalgi naasta. Tahtsin ikkagi kodumaale tagasi. Aga see otsus ei tulnud kergelt. Põhipaigaks oli seal raamatukogu (kogemata läksin sinna, kuigi tahtsin hoopis poodi jäätist ostma minna, dohh, see asub ju teeots edasi...kust ma seda üldse teadsin?!), kus tilpnes mulle ebaharlikult ohtras sageduses mustanahalisi, nagu somaaliast või sealtkandist - pikakasvulised, peenikeste jäsemetega, ühel oli peas rätipundar. Ah wait, sellest videost ju:
No comments:
Post a Comment