Meanwhile

Casio môneks ajaks minu juures, ootab juhet ja mu hoolitsust, heal juhul helikaarti :)

Ilusad laual, mitte nii ilusad küüntel - eriti see oranz.  Allikevel, eg likar! 

Peaks midagi kirjutama siia nüüd. Olen humanitaar ja otsin tööd - erinevalt paljudest omataolistest usun ma et minu eriala pakub pinget ja tööd külluses, iseasi, millisest otsast kinni hakata, kus selles virvarris on minu koht. Eelmisest kohast öeldi napilt ära, oeh, muidu oleksin märtsis juba rahaboss. Ja teeksin asja, mis on tôeliselt pônev, perspektiivi ja miljöö poolest. Aga see selleks. Nüüd siis katsun paari teise kohta saada, kus on märksa rohkem tüütust ja vähem cashi voolamas. Vôiksin ju kônekeskuses töötada, mul poleks selle vastu midagi, aga ma ei saa sellises kohas lihtsalt hakkama. "Ah, mida te tahate?" "Eee... seitse vöi kaks vöi kakskümmend oli see nüüd?" "Oodake, ma arvutan...." 

Kooli vôiks ka ära lôpetada. 

Django on vaadatud. Pelmeenimass hammaste all, verelôhnaline olelusvôitlus ja kättemaks ekraanil. Niggal lömastatakse pöialdega silmamunad, minul vajub pelmo aeglaselt mööda kurku alla poole. Praegu kôrvaklappides kôlab Foxygen ka nagu Django soundtrack. Ja ikka-ikka oma lapseliku kibestumusega kurvastan, kuidas inimesed ikka alati püüavad leida viise, kuidas teisele pähe astuda. Saaks ju ka teisiti, saaks! Ahnepäitsud lihtsalt!