Ma pole ainus eluheidik, ka mu sôbrad on. Niiöelda eluheidikud. See on tore, sest ma ei tunne end päris üksinda ja tôden, et minutaolisi on ikkagi terve armee ja tehku teisitimôtlejad mistahes. Teisitimôtlejad jaotuvad veel ju omakorda mitmetesse gruppidesse. Las nad olla. Kui teha joonis ringikestega, siis läbib minu "grupi" ring paljusid-paljusid teisi, nii, et ei saa end ka päris distantseerituks lugeda, nagu vahel vb tunduda vôib. Aga see selleks.
Aastavahetusel liuglesid kaks socially retarded persooni pealinnas ringi (vahepeal ka politseipargi vastas 9. korrusel, kust avanes tuledemöllule imeline vaade.) ja nende koguarv liuglemisel (ikkagi hirmuslibe ôues ja veel konstantne vihmasabin ka) ja aastavahetuse tähistamisel kasvas kuuele. Tundus kuidagi kohustuslik see tähistamine, minupuhul ilmselt ka tänu valitsevale grupimentaliteetdile. Kuigi süüks pandi ka esmaspäeva harilikkuse môjusid.
Ja täna jôudis minuni nääri(jôulplussaastavahetus)kaart ning ise suht samuti asjade edasilükkajana ei saa saatjale kaardisaatmist enam edasi lükata! See ootab nüüd oma postiteekonda. Edasilükkamise peaks üldsegi ka oma uusaastalubaduseks tituleerima, aga lükkan selle äkki ikkagi ülejärgmisesse aastasse - sel aastal on mul suuremad plaanid: Koolilôpp, stabiilsem koht, mida saaks kasvôi CV¨s rahulikult oma koduaadressiks märkida, ja töökoht, et seda aadressi ülal pidada.
Tundun endale hetkel uruloomana, aga proua Paukson ennustas minu märgile sotsiaalsust ja lustilisust, et näis siis, kas meeleolumuudatused jôuavad minuni...
Täna unerubriigis:
nägin üleeile umbes, et progesin mingit hobuseteemalist arvutimängu... Täna olin Jaamapoe katusel vahepeal ja mingis rongkäigus, mis toimus mu esimese kodu aias.
No comments:
Post a Comment