Tabamata talent

Nôndaks. Nüüd helistas ema vend ja avaldas kahjutunnet, et ma ta juubelipeol näppugi klaverile ei saanud. Pole hullu, tema sôbrad on enamuses muusikamehed ja paljudel üllatused varuks - ka tal endal - riietusid vennad maadlemistrikoodesse ning hakkasid lava ees vägitükke tegema - pigem nägi see välja nagu kuiv kujundujumine. Nalja sai palju. Orkestrid, trumminaised, särgid-värgid laval. Endast mul väga selles lavalesaamisvôistluses kahju ei ole, kahju on ainult lähisugulastest, kellele etteastet lubatud sai ning ka onul endal oli pisut kahju, et ei saanud noort talenti näidata. Pluss veel seda, et mahe Pink Floydine ja The Cure¨i radadele ulatuv omaloominguline jazzi ja funkikava oleks vast trummi mürtsumisele ja tromboonidele mônus vaheldus.
Ja nagu telefonis ikka, vastasin ma enamasti "jah" ja "jah" ning muude lühivastustega, st. ärgu keegi solvugu, aga telefonivestluses olen ikka suht kobakäpp. Hiljem tulevad asjad meelde, ja siis tahaks tagasi helistada vôi kirjutada, aga rong on läinud...