100 asja

Merevaatega "motelli" juures

Elan alati mingis "reaalset olukorda" ületavas vaimus. Praegu on mul jälle see vaim peal, mis tekib Tartus suisel palaval ajal. Itaalia-tunne. Lühidalt, see puudutab "meeldimisi". Pikemalt: Mul meeldib pisikeses tassis espresso, mille kodus asendan kange musta kohviga, teen rammusat pastat, eelistan ajatut klassikat (Korraks Itaalias tekkis mul oma ettekujutus ajatust klassikast) nii ehitusmarerjalides kui riietuses - noh, need sandaalid (kui neid nii saab nimetada) tunduvad päris kvaliteetsed ja ajatud, samamoodi ka väike pruun Humanast saadud Rosetti käekott (well done, China! Samuti, Itaaliaga pole ka brändil peale nime seost tegelt, a sobib jalavarjudega), juba eelmisel aastal mu riietusse ilmunud heledad lühkarid ja nahale heast materjalist gardiganid ja tumedad maalähedast värvi t-särgid. Tartus eelistan tänavaid, millel on klassikaline, romaani vôi funk arhitektuur. Vanalinna jôepoolne äär, Tähtvere jms. Vaatan heldinult Taverna silti ja môtlen, et see koht pole aastaid muutunud (nagu ka Opera) - just nii, nagu Pariisis kombeks. Nojah, sama vist ka teiste suvel ôue kolinud Tartu raekojas asuvate kohvikutega. Nad on enam-vähem samaks jäänud. Ja mu Itaalia-tunne saabki millekski suuremaks. Pariisi-tundeks? Ei, veel suuremaks. Selliseks tundeks, et kus iganes sa oled, vôid enda juurde môelda maailma, mis sulle meeldib. Vôtta elemente siit ja sealt, need puslena kokku panna ja hingata armunult - oled just seal, kus olla tahad. 

Kaasa aitavad siinkohal ka Prantsuse kirjanikud (aga Camus` vastu naljalt ei saa keegi) ja nüüd lôpetan seda ammu alustatud raamatut Prantsusmaa salajasest ajaloost. Väga ladus lugemine! Minu Itaalia raamat aga oleks pidanud olema pealkirjaga Minu Genova. (Hea, et see peaasjalikult Genovast juhtus olema, Genova rongijaama lähedus ja üldse see kaljude, majade ja vahemere kooslus on väga mônus. Kuigi ma ise igatsesin vahepeal normaalset rohelist muru, haah) Tore oli lugeda vahelduseks akadeemikute elust.

Ahjaa, ja sisekujunduses ruulivad palmid! Ja mul pole enam midagi oma toa tapeedi vastu. Sherlock pani mind seda armastama (sest sarnasusi on). Vaja oleks veel seda suurt  nö eestiaegset ümarat lauda. Kolida sel suvel ei ole môtet. Oodakem sügiseni.

Aga kuhu jääb norrapärane koostis minus? See jääb sügisesse ja talve pigem. Vist ka huumorisoonde? 

100 asja täis? Ei ole? 

Kooliasjad! Vaja teha! Kohe ja koguaeg. Ja vaja on tööd. Uuel aastal ehk saaksin vôtta veel emakeelekursust, ma kahtlen ja kahtlen ja kahtlen ja kirjutan pooled asjad ikka valesti. Vôiks ju ka suva olla, aga pole. 

Mônus: