Mônusa äraolemise duurid

meenutab veidikene Smashing Pumpkinsit, ilmselt asi selles, et ma tahan neid sarnasusi kuulda ja kuulen ka:

  Viimane Tartupäev on loodetavasti ka hea päev - sulpsata jahedasse Emajôkke. Nüüd juba muutub  Bare Ukedager natuke igavaks armuvaluhôllanduseks, aga kôige toredamad on lühikesed naljakad igapäevaelu puudutavad "postitused". Janoh, et kuidas Norra noored môtlevad ja mis on in. Näiteks Deli -  See R-kioski toidukraam.

Me hakkame rahast lagedaks jääma. Sel puhul sai käidud külas küpsiseid nämmimas, ma mugisin tublis koguses küpsiseid, samas kui teised eevatütred rahuldusid kahe küpsisega. Ning külakostiks viidud sidrunijäätis kadus ka siiski meie endi vatsadesse.

Tartuff on täies hoos, ca kl 21 on südamlikumad filmid ja ca kl 23 on hirmsamad filmid. Tôime K oma aasiarestoranitöökohast ära, sôime veidike idamaist kanasuppi ning siis tatsasime Lôuna-Korea filmi vaatama, K ôhutusel. Sama rezissöör, mis "Kevad, suvi sügis, talv... kevad`elgi". Aga see siin oli ikka julmem. Igal juhul, kui sind on sandistatud sellepärast, et sa pole kümnekordset laenuintressi tagastanud, hakkad küsimusi esitama: mis on raha? mis on.... see on kôige algus ja lôpp, vastas muidugi ema, kes oli oma poja saatuse hooleks jätnud. Kindlasti môjuva pôhjusega. Industriaalmaastikuline film. Palju kala, üks jänes ja ônnetud inimesed. Selline film. Ja ohvreid toov ema, kes vist alguses ei adunud, et kui ta alguses raskuste eest pögeneb, muutuvad need hiljem kümnekordselt hullematseks raskusteks. 

Soojas Tartus ringi liikuda... elan oma lapsepôlve unistust vist natuke. See on hea.