Jäin suvesse kinni sel aastal. Jäin suvesse. Takerdusin. Terve september on imelikult möödunud, ei oska isegi selgitada, kuidas vôi miks. Üks töö ajab teist taga ja siis on veel mingid tööd tegemata.
Tagasi Tartus ja elu saab enam-vähem tagasi oma elulisuse, näpp liigub pulsile - noh, et vähemalt oled kursis millegagi, mis sinust ka mööda läheb: mitmed üritused, mida pole väisanud. Ahjaa, septembris oli Dean Blunt. Huvitav kogemus kinotoolil istudes, kuigi istudes eeldaks rohkem mingisugust tegevust laval, automaatselt. Aga asi oli ehitatud minimaalsusele, isegi mantralisusele. Ja kokkuvôttes uue plaadi kraam tal ju hea.
Free Range ka siis ära vaadatud Cinamonis. Huvitav kontingent vaatajaskonda, igasuguseid oli. Kaks keskealist kihistavat naist liftis tulid ka lôpuks kinno. Filmist enam rääkida ei viitsi, aga ma usun, et see on osa millestki suuremast, see on omaette nähtus. Peaaegu midagi sellist, mida vist Sirbis lôpuks arvati. Igaljuhul kampsunis N tundis seal end ära natuke - ta oleks ka kastidega sellist pulli teinud näiteks.
Tartusse jôudes ootas mind meeldiv üllatus - mööbel oli liiguatud nii, nagu ma plaanisin, aga ei jôudnud teostuseni. Ja nüüd ma tunnen end siin eriti mônusalt ja rohelise kardina tôttu vist, mis iseäralikku valgust tuppa filtreerib, oleks siin nagu Sherlocki üüritoas (Selle kohta peaks mul üks postituski olema, see tapeet siin...)Ema vist huvitab, miks ma nii tihti Tartus käin. Eks siin kool ja nii. Aga siin on elu minu jaoks, siin on vist mu kodu.
 |
| Kasse tuli tolles aias küngaste tagant üksteise järel kolm tüki kokku |
