Sel aastal tuleb tervislikku huvi ilmutada terve Euroopa laulude osas. Selles on süüdi internetisügavused ja info kättesaadavus, ootamisärevus ja ikka veidi perversset eurolauluhuvi ka. Kesteab, mis nunnud laulud on gigantide vahele ära peidetud. Iial ei vôi teada. Näiteks ka sel aastal on Rootsi Melodifestivalenil platsis kôigi tagakiusatute kaitseingel Yohio, kutt kelle veres voolab anime ja Jaapan, kes eelmisel aastal äärepealt vôitnud oleks.
Rootsi Esimene poolfinaal on ära olnud ja seda saab vaadata
siit.
Mis ma meie laulude kohta öelda oskan?
Igale maitsele midagi. Selles suhtes on vist veidike tore ja isegi ükskôik, kes vôidab - Eesti on vôitnud niikuinii.
Nimmersmicchdt`i sekvents meeldib. Kui seda aint raadiost nii palju ei tuleks! Loppis dayafter lookidega kutid, täiuseni ja klizeelik kaheksakümnendate sünt ja lüüriline lugu ise... Seda asja ei saa teha üdini tôsiselt. Kujutan ette, et sellele annaks umbes taolise vidjo teha:
Normani lugu ka üsna numpsik, eile top7st avastasin. .. Kui ta aint veidi kindlam laval oleks ja lavakujundus samasugune nagu videos.
The Titles on ebaeestlaslikult mônna kah muidugi S. Lille musamaitses ei saa kahelda - neil on kôik üksipulgi lahti möeldud. Veidi steriilseks jääb, aga saab näha.
Wilhelmi lugu on akustiline, mis ei ole teps mitte eriline nagu nad Terevisioonis mainisid, aga neil on minumeelest laval selline aura, et nad panevad lihtsalt su ühe koha peale paika, kuulama-vaatama-imetlema (laulja gardigan - tahan seda!)
.. eee ja rohkem ei meenugi midagi väga esiletôstetavat Eesti Lauludest hetkel.
