Kôhutunne - liblikad vôi ämblikud?

On taas blogimise aeg!

Tsiteeriks näiteks Viivi Luike vôi Pratchettit, môlemat raamatut nägin poes allahinnatuna ning oleks peaegu ostnud - kindel sissetulek ja rikkam kui varem olek on mind siukseks rahabossiks teind, et... pealegi, raamatukogus ei saa ka laenutusaega pikendada lôputult - aga ei saa, mu aju majandusosakond lükkas menetluse tagasi. Ostsin hulga hääd süüa hoopis - rohelist munade ja hummuseleiva kôrvale. Pruunid munad leotasin rohelises tees - tulid tumepruunid munad. 

Niisiis, nagu eelkirjutest näha, investeerin palju elu füüsilisse poolde. Mis oma äärmuslikul puhul pole üldse hea. Siit veidi edasi minnes, tegin endakohta järelduse: Olen peaaegu et üks sisutühi hipster - vôtan üle kombeid, mille sügavam sisu mulle ei avaldu, vôi kui siis korraks ning muudkui lasen asjadel endale meeldida. Lihtsalt sellepärast, et see on äge. Asjadel ägeduse määrab minu jaoks sageli mingisugune tunnetus. Pean tunnetama, et asi on äge. Lisaks muidugi pean selle kohta teadma ka, et ma pole ainus, kellele see äge tundub. See on kuidagi kas kujunenud vôi ma ei saagi täpselt pihta, kuidas, et minujaoks ägedad asjad siiski on ägedad üsna väiksele nö ringkonnale. Neid vist nimetatakse hipsteriteks. Nt: bränditooted, teatud saated, muusika j  huumor. Aga on ka muid meeldimisi, mis otsapidi on siin-seal: sci-fi, aasia värgid jne. 

Vahepeal oli N sünnaüritus. Sellega seoses sai mulle selgeks jälle päris mitu asja.

Tema sôbrannade näol: 

1) Miks mitte kulutada raha vinüülide ostmisele, kui seda va rulli jätkub. Ta môjus mulle inspireerivalt. Mônede lugudega on selline perversne tahtmine neid omada, neid näidata ja teistele kuulata anda, ning muidugimôista ise imetleda. 

2) Peaks samuti jooma päevas vähemalt 3 liitrit vett. Ja mitte liialdama näiteks veiniga. Sel juhul ei peaks meiki kandma, nägu oleks klaar ja vähemalt naistele kellele meeldivad naised meeldiksin poole rohkem. Arvatavasti ka meestele.

Kôhutundega seoses:
1) Kui kôhutunne ei ütleb, et asi vôib minna mädaks, siis muidugi lähed eesseisvale üritusele vastu pisut hapult. Kôhutunde mädadiagnoosi realiseerumine aga vôib tulla kôige ootamatul hetkel. Eeskätt just môniaeg pärast seda, kui oled oma kôhutunnet ümber veennud, et kôik on ainult endas kinni - relax and chill, naerata, siis naeratatakse ka sulle, tea fakte, siis saad veel asjalikemaid fakte vastu... 

2) Kôhutunde ümberveenmine aitab. See on nagu iseenda tuleviku/saatuse juhtimine. Ohjad on ju su enda käes, ole hea ja ohjelda ainult. Ja pidu kukubki välja tore, päris palju tänu enese ümberhäälestamisele. Aga seda tuleb teha pôhjalikult, mitte kübetki mädadiagnoosi alles jättes. Muidu ta äkki tulebki. 

Päris sageli tuleb teha asju, mille vastu intuitsioon ehk kôhutunne on. (On ikka sünonüümid?)

Mul ütleb ta praegu, et mine ikka ja osta see Viivi Luige kogumik ära. Ainult 5.50. Ja Pratchetti Eric ka. Sest üks mônus annus tumedat huumorit kulub ikka marjaks ära. Mis ma teen siis? 

1 sellekevadine haiku

minapilt igal
jäämineku ajal on
erinev pale

nice graafika ja soundtrack 

office

N tööplaan

alkeemianurgake

“Given the choice between the experience of pain and nothing, I would choose pain.” 
― William Faulkner, The Wild Palms [If I Forget Thee, Jerusalem]

Nii mõtlesin kunagi meditatsioonitunnist tulles... nothing muidugi kategoriseerus sellise rahuliku leppimise alla. content. Aga mul oli vaja olla noor. Ma saan täiesti aru, et mediteerimine ja sisemiste tõdede otsimine enda seest jms on eeskätt üle keskea inimestele, kellel selleks aega ja kes ehk mõtisklevad mineviku peale... 

Aga mediteerimisi on teistori kah: jalutamaskäimised, pikk bussisõit, jooksmine, motoorsed töötegemised. Kui neid teadvustatult teha, mõelda "aitavaid" mõtteid, siis on see ainult hea. 

Hoi!

Tere minu vana blogi. 

Pole siia ammu enam kirjutanud. 

Aga muidu kirjutanud olen küll. 

Horoskoope natuke usun ka. Ootamatusi täis elu lubadused on ju täitunud: Meil on nüüd telekas. N`l oli ainult mu jah-sôna vaja. See ei tulnud kergelt. 

Statistika môttes tuleks mainida, et jaapani/aasia tuurid on mul umbes kuuaega jälle peal olnud. JAFFile jälle ei jôudnud, aga pooled asjad on isegi youtube`is olemas. Ja suures-laias animemaailmas on ikkagi üsna vähe neid häid asju, mis mu maitsele oleks. Kunagi hiljem eelistustest ehk. Isegi piinlik natuke ju. Ootan juba, millal Läti tuurid tagasi tulevad. Suvepoole tulevad vahemeretuurid. Ja skandinaaviatuurid on nagu konstantselt autopiloodi peal. 

Vahepeal olen kirjutanud ka ilukirjandust, seda tuleb veidi putitada. Ehk saaks romaani kokku?