Vaatan siia jälle uue pilguga. Tänu Patti Smithile.
Kui ta ilmub, on tuba mônusat sooja aurat täis, ta räägib rahulikult, inimlikult ja humoorikalt (minu huumorisoon teda armastab) igasugustest asjadest.
Ühe asjana seal RR intervjuul mainis ta, et mälu on tal hea sellepärast, (lisaks minimaalses koguses narksi tegemisele) et ta pidas päevikut. Mu silmeette kangastus päeviku romantiline igavikuline kasulikkus. Kipub endalgi vahel meelest minema, mida paar päeva tagasi tehtud sai ja mis kell. Päevik aitab. Pärast endal hea lugeda ja leida.
No ja kolanda asjana ta rääkis Detroitist. See koht hakkab minu kui veel suhteliselt noore idealisti jaoks romantiliseks saama. Viimane kena Detroitikujutamine leidis aset Jarmuschi Vampiirifilmis. Ma vôrdleks linna metsaga, ta on nagu mets - tema hiilgeaeg saab läbi, temast jääb "lagendik" ja siis hakkab sinna uus elu tekkima, uute eluvormide näol, uuest hmm perspktiivist. Ja vôib juba vaikselt näha, kuidas selle linna laostumisest on saanud uus ilu vorm. Kunstnikke ja poeete on sinna vaja, arvas Patti. Seal ta vahepeal elas ja kirjutas. Seda tahaks lugeda.
Pääle närvekôditavat tööpäeva kôndisin koju, vaatasin oma küüsi, vaatasin poeletil seisvat allahinnatud küünelakki, vôtsin südame rindu ja läksin edasi - Patti ju ka küüsi ei värvi. Miks peaksin minagi?
Diplomaatilisus on ka kaasasündinud omadus - märkeid tööjuurest. Aga katsun seda endas arendada.
