pufffff...

Puhun tolmu sellelt blogilt...

Juhtunud on nönda palju, et blogipidamine tuleb jälle päevakorrale vôtta.

Mötlemine on vahepeal veidikene muutunud ka, seepärast, et.. olgem ausad, pole ammu juhtunud nii veidraid asju terves maailmas kui viimastel aastatel. Eriti sel 2015 aastal. 

Hetk tagasi liikus pörandal ämblik. Vaatasin temaga tött ja ütlesin, et ta ära läheks. Enam-vähem köik siin ilmas on valgusimpuslid vöi kuidas seda öelda, imepeenete osakeste liikumine vastavalt sellele, kuidas see vônkuma panna, igal ühel oma vônkumine. See on universaalne keel. No ma nüüd ei tea, kas ämblik minust aru sai, sest mu sönum talle oli ka suht segane. ütlen talle, et ta ära läheks, aga samas mötisklesin, et kuhu tal minna. Kust tolmuhunnikust kuhu ta parasjagu jalutada soovis? Well, igaljuhul jalutab ta nüüd ringiratast muudkui riiuli poole, vahepeal seisma jäädes. Äkki on tal mulle mingi sônum?

Mis ma veel rääkida tahtsin?  Ahjaa. üritan oma unenägusid lahti môtestada. Löin ükshommik - hommikud on mu lemmikajad - notepadi lahti ja otsustasin olla otsustavam. Et keegi teine mind paika ei paneks, tuleb ise eesmärgid paika panna. Ega mul eesmärke palju pole. Step by step. Top soovid on 1) terveneda (mul ikka tohutu hulk pisiprobleeme)
2) vabaneda hirmudest! (vahepeal kasvab see pimedusehirm ülepea ja mis köige hullem, hirm hirmu enda ees paneb tarretuma)
3) saada aru, milleks ma siia tulin ja mida tegema pean (no töesti, ma ei viitsi enam nii kaua kaaluda ja valida...parem öelda mönele asjale kohe ei ja mönele kohe ja)

Mitmest kohast olen kuulnud ja näinud, et tuleb saavutada kontakt oma kôrgema minaga. See siis olevat mitmete juttude järgi vöti. 

Ja üks kôrgemalt poolt antavate märkide analüüsimise mooduseid on unenägudest kirjutamine. Alati ma neid ei mäleta. Aga üleeile nähtud uni oli vôimas. See läheb minu "suure laine" unenägude kategooriasse ja on seal vist kui ma ei eksi kolmas. Selleteemaline unenägu nr 1 oli väga ammu ja seal tundus et terve inimkond on vastu astumas mingile suurele veele vöi lainele. Hoidsime kätest kinni jne, aga mattusime vee alla. Unes vee all öhupuuduses siputada on päris öudne. Unenägu nr 2: Tartu moodi linnakeses käid ringi ja otsid korterit kus elada. Hhrutsovkade tagant avaneb avameri. Maja körval on a la Hurtigruteni taoline kobakas laev. Korterist avaneb fantastiline vaade. Ja siis tuleb hiidlaine ja see laev...

Unenägu nr 3 see viimatine: Kallimaga kusagil mereääres. Ta kodukassina jälle ei tule minuga mereäärde jalutama. Tuian üksinda ilusal rannal ringi - päike loojumas ja lähedal on ka liiklus ja puudeallee. Liigun tagasi, sest üksinda ikkagi on niru. Meie majake on mere ääres. Suurest aknast vaatame koos siis laineid. Lained lähevad suuremaks ja suuremaks kuni löövad vastu aknaid. Mulle meeldib! Laevas töötanuna kuidagi see jöud ja vastujöud ja öötsumine on mönus ja vöimas. Lained mingil hetkel löövad üle maja. Maja hakkab vaikselt logisema, kuid hirmu ei ole. Suure lainega kaasneb mingi soojus... ookean, suvine aeg, sametine öhtu-öhk. Suur hallollus ookean, mis endasse mähib, on soe.

Aga okei. Panen nüüd oma kastid kokku. ämblik on mine tea kuhu ringiratast jalutanud ka mul kael valutab istumisest. 

Tööjuures taustaks terve album, aga see lugu - täielik Tätte iga vesi jôuab ükskord vette laul ju.
N kuulas seda kah kui ta veel koolis käis ja kirjutas arvustust, mis lehte ei läind, aga r2`s loeti ette.
Kiviaeg...