Lehed on kahkjad mälestused

Kuhu on kadunud vahtrad? Miks ei lendle ükski värvikas vahtraleht mu teel...?  Siin on ikka ainult kollakad kaselehed. Kummitab juba pikemat aega üks enda hästi ammune luuletus, mis sai ka sügisel kirjutatud.

Tuulepööris moodustas mingi suunatuse,
Keskööl trummeldas vastu akent kaseoksi
Ja mida ma iga päev üldsegi ei mäleta,
On selle loomislugu...

Teadmata põhjustel
Paiskus laiali juhuslik elu.
Vigade kuhjumise teel sai kondikava
Koguneda kreeka juurtega bioloogiks.

Kuhu seda alguspunkti ikkagi panna?
Ehk on see kõrvaline küsimus,
Et me ei oskagi õigesti küsida?

aasta oli siis 2007. Inspireeris üks ööülikooli saade, millest enam mittemidagi ei mäleta, aga silme ees on sügisene Söbra tänav. Paneme siis ühe hästiammuse vahtralehte sisaldava luuletuse kah siia, mis pigem sisaldab mingit teatavat kuutôbist vaibi, kuna täna on eriti poeetiline olemine. Kuulasin terve päeva uuemat klassikat, erased tapes recordsi asju (Nils Frahm peamiselt hehe), ja avastasin sellise vahva ksülofonikuti!

öövahtraleht ei ole sa ka.

sinust möödunud on täiskuu,
kiirkõnnil ta kannul
ma lähen
ja tunnen su pilku oma seljal.

sa pole jälitaja tüüp.

põhjanabad ja lõunakorealased
on sinust möödunud,
juba mitmes kord lähen, ei enam...