Magasin täna lausa kella poole üheni. Oli aega und näha.
Oluline asi, mida just avastasin - ma ei ole enamasti üksi unes. Ma olen mingis suuremas kambas, mingite inimestega ajamas mingit asja. Osa grupist. Ükski inimene sellest grupist ei ole mulle kuigi lähedane, ma olen lihtsalt nendega koos.
Viimases unes olin vägeval reisul. Algust ei mäleta, sest mäletada nii palju, a ühel hetkel kõlkusin paari inimesega miski kaljuprao küljes, selle all voolas rahutu jõgi. Veidike aega roninud ülevamal pool. hüppasime enda eest leitud kummipaati ning jätkasime teekonda nö kanuutades. Uhh see tunne. Ja see tunne läks päris jubedaks, kui enda ees avastasime äkitselt, et kaljupragujõlgi jätkub pimeda tunnelina, noh nagu big martha (boring companiist) oleks selle korralikult puurinud. See tunne, kui sa täiesti kottpimedusse liigud, sul pole mujale suunduda.
Järgmisel hetkel olin mingisuguses teises transpordivahendis, kuhu, paistis, et olin vedanud lõvipildiga magamiskoti. See praegune mina nii grotseskset magamiskotti omale ei hangiks, aga tollel minul see oli. Me suundusime kas prantsusmaale v saksamaale. Paistis, et tegu oli ikkagi lennumasinaga. Tulin oma kotist välja ja liikusin ettepoole, masin suundus hirmuäratava kiirusega allapoole, ja kah otse tumedasse mulisevasse vette.
Aga äkitselt leidsin end hängimas hiiglaslikus lennujaamas. Seal oli palju oranzi värvi ja väikesi ja suuremaid vidinaid, strobo ja muidu neoonseid silte. Ahjaa, tõusin grupi juurest, pean ju oma peikale mingi meene viima. Liikusin vau lausa meesteosakond selles suures asutuses olemas, poed ja osakonnad asusid justkui viaduktide peal, nägin paremal pisut allpool naisteosakonda, oleks võinud ju hoopis endale mingit nänni hankida. aga nope. Esimesena jäi mulle teele ette suveniirkarukeste vitriin. Esmalt märkasin kreemika kampsuniga karu. Kas see? Paremal olid punases kamsis karud. Hm. Minu kõrvale trügiv noorsand aga palus omale kohe kolm musta kampsuniga karu. Vaatasin juba kohe, et need olid minev kaup. Musta kampsuniga karuke tundus kõige ägedam!
Ühel hetkel, see oli vist vahepeal ennem, kõndisin saksamaa mingis kohvikus, kus oli roheline mööbel ja selline jahimehe stiil, ugh. Kõik on nii sarnane nagu võiks olla meie maailm, aga ei ole, midagi on teistmoodi. Mi da gi on teistmoodi. Keel on teistmoodi ja midagi veel. Mandela?
Hommikul vaatasime tech new`si, kus mainiti Muski ideed kiirsõidutunnelid teha. Midagi mu unest kangastus mulle ja tundus tuttavlik...
Olen näinud unes veel, et olen miski kahtlase top salajase riikliku uuringu katsealune. Noh, selles mõttes, et sai elatud mingi kambaga maa all baasis. Meid oli kolm gruppi, keda vahepeal lasti üksteise ruumi ja vaadati, mis saab, kuidas käitume. Ma ei tea, mida nad seal uurisid, aga midagi uuriti! Üks mu "päriselu" sõber oli ka seal. Tema iseloom on nagu konnal sealt tuul pajuokstes multikast - hull leiutaja. aga leiutab peamiselt oma peas. midagi ta seal asjatas ja katsus nautida baasielu täiel rinnal, sest meist keegi ei saanud sealt välja. Seda mäletan, et igas ruumis olid erinevad toidud ja meie ruumis oli liuväli ning vahepeal isegi lumi.
Aga mida veel unes näinud olen - veidraid seiklusi punastest tellistest majaga. Selles ma praegu elan. Ilmset mu aju üritab analüüsida ja seedida seda praegust elu. Mul oli see shift ikka megaraske vanast elukohast uude. Pidin andma oma nõusoleku, aga valikuvõimalust ei olnud.
