Heietus : No milleks koledused!?

Tahan kirjutada uut novelli/romaani. See kujutaks endast mingit utoopilist tulevikku.

Meeldivas võtmes. Sellises võtmes, kus elektroonikal on tore asjalik kasutus ja inimesed on üle saanud sellest, et uimastavad ained ja silmakirjalikkus on enesestmõistetav elu põnevamaks muutmise osa. Vägivald on lollide pärusmaa, aga lolle ei ole, sest igaüks on leidnud selle oma tugevuse, mida ta siis endas kui tahumata kalliskivis muudkui lihvib. Igaühel on see emotsionaalne intelligentsus, mida koolis pähe tuupida ei saa. Maagia on normaalne,  jnejnejne.

Selle seonduvalt:
Ohkan. Olen väsinud düstoopiatest ja rõvedusi täis romaanidest, millest ka ekraniseeringuid vorbitakse. Düstoopiaga viitan muidugi popile Atwoodi "Teenijanna loole". (mitte küll romaanil põhineva sarja Black Mirrori põnev tulevikumiljööde põimik on lausa kuritegelikult lootusetut tunnet tekitav! Mis planeet see on?) Eks olen parajalt nõrganärviline ka, et mitte suuta nautida nt Kenderi lapsepilastamiskirjeldusi. 

Siin ei saa olla muud kui et peamõnu lasub kirjutajal endal. Ka lugejat võlub see, kui on näha ja tunda, et kirjutaja sulg jookseb, lausa lendab. Pluss stoori. Aga kas ekraanile need lood nii vajalikud on? Well, Gaimani Ameerika Jumalatel on vähemalt minumeelest tore soundträkk. Gaimani puhul päästab tumedusest ja koledusest ikka huumor. Vana hea huumor. Sõnavara ja huumor. Ja stoori. Research.

Mis mind kogu selle düstoopilisuse ja negatiivsuse juures pisut või isegi õigepalju ärritab on see, et tarbijale/plebeikarjale söödetakse pidevalt seda ette kui teatavat (anti)eeskuju või asjade halvimat käiku, mida siis inimesed peaks oskama ja suutma vältida ( inimene on ka piisavalt primitiivne + praktiline, et tahab küsida, miks ma seda vaatan, mis ma siit omale saan). Vaevalt et keegi selliseid mõtteharjutusi küll kodus teeb, et vot mis juhtuda võib kui käituda "nagu tõbras" (aka kompleks igasugustest asjadest nagu nt lihtsalt puuduvast viisakusest, aususest, ligimese mitteaitamiest jne), sest ükskikinimene on osa kollektiivist ja kollektiivsest teadvusest (ma märkan seda oma tööjuures palju kuidas need pisikesed kollektiivteadvused töötavad. eriti huvitav on, et on tugevamad planeet-inimesed ja on kuu-inimesed, kes siis vastavalt resoneeruva planeet-inimese lähedusse hoiavad ja nende tõekspidamistele noogutavad ning sarnast käitumismalli viljelevad - seda pigem naiste seltskonnas kui on tihedat läbikäimist nõudev töö). Ühe inimese käitumine ja väljaütlemine paneb lumepalli veerema. 

Olen end tabanud mõttelt, et niipalju näen ümberringi antieeskujusid, milline ise olla ei taha ja milline ei võiks olla maakera, Ja nii vähe on sellist eeskuju, millest snitti võtta. Ilus kirjandus ei võiks olla ilastav Cartlandi-romantika vaid midagi... vb veidike midagi Proustilikku? Võib-olla ma lihtsalt ei satu sellise toreda kirjanduse peale lihtsalt?

Kas kaunis ja meeldivas tulevikukirjanduses puuduks konflikt? Kas sellest jääks puudu vastuolulisuse mahlakas vägi? No ma ei tea...

Üks näide meeldivat tunnet tekitavast sarjast, oli viimane hooaeg Master of None`i. Kohati bittersweet, aga näitav, et inimesed on inimesed. Inimesed on erinevad ja sarnased. Kõik tahavad armastust ja sõprust ja mõnusat äraolemist. Enam-vähem sellist omavahel jaburdamist nagu meil elukaaslasega on, oli seal ka - südantsoojendav. Ja täitsa ju challengeid täis sari. ütleks lausa, et lahendamatud raskuskohad seal. 

Tegelt, kokkuvõttes, mu mõte oligi selline, et koledate düstoopiate kõrval võiks olla eeskujusid rohkem või sellised ägedaid asju, mida loed v vaatad ja noogutad JAH! Selline utoopia oleks cool.

Oma suurimaks õnneks avastan rohkem ja rohkem, et sellist asja ongi reaalelus rohkem kui fiktiivsuses. Inimeselt-inimesele. Õnneks on valikuvõimalus, millises reaalsues olla tahan. Peaksin rohkem usaldama elu. Aga seda novelli tahaks kirjutada ikka.

Taustaks njuu eidzi auhinnatud gurud (duo):