Olen kusagil koopas. Ma ei saagi aru täpselt, kas mingisuguse valguse saatel või täielikus pimeduses. Mingi valguseke vist ikka on. Ma pean minema edasi, edasi aga on pimedus, kottpimedus. Pimedusest paistab 2 helendavat silmakest. Kaks ärevil heledat silmakest, kes ootavad, et ma liigutaks. Ma tean, et ma ei saa minna tagasi. Ma olen tarretunud oma kohale.
Tahan silmad avada, aga ma tahan ka olukorda uurida. Kõik on hästi, kõik on hästi, rahustan ennast.
Uurin koopaseinu. Need on tavalised. Hallid. Pigem mingi maakivitaoline kui et liivakivi või graniit... Observeerin eneses tunnet, mis minu sees on. See on raske. Ma ei saa liikuda. Mitte kuhugi.
Mulle meenub olukord varasemast lapsepõlvest, kui sai käidud Oulus veepargis ja ma ei julgenud torust alla lasta - see oli pime nagu koobas, tulukestega küll, aga.. mind tabas hirmumoment: kui ma teekonda torust alustan, siis tagasiteed enam ei ole. Sarnane hirm ja eiteakust. Teised lapsed olid mu seljataga juba jube kärsitud.
Ma ei tea täpselt, kust-kuidas see koopa-asi esile ujus või kuidas.
Suutsin end siiski nö maandada. Raske meeleolu, aga kindel, olen kaitstud vms. Tundub, et see oli regressiooniteraapia iseendale. See tahtis ise tulla. Mind seati sinna. Nagu ma vahel satun toredatesse olukordadesse lihtsalt ekspromt-otsuse teel. Nii ka see meditatsioon ja elamus täna.
Liiga palju aega üksinda. Stranger Things, tartlase hukk, mõtlik muusika. Ilm läks pimedaks ja õue ei jõudnudki. Kas enam julgengi? Nii istusin diivanile oma sellise veidra hirmuaistinguga/ärevusega. Vahtisin enda ees laual põlevat küünalt. Hingad, tunnetad ühendust Maaga (jalgadest lähevad niidid nvm), ühendust kosmosega, täitud heleda valgusega, oled avaram kui enne, oled... ajarännak bioloogiliselt on võimalik elamusena, öeldi kusagil. Ma ausaltöeldes tahtsin end maandada sellest õrnast hirmutundest, aga mu ees hakkas siis too ülalmainitud pilt lahti kooruma, ma ei surunud seda maha, lasin sel juhtuda. Go wth the flow...
No comments:
Post a Comment