 |
| pilt siit |
Võib-olla olen liiga palju seda va njuueidz bullshiti uurinud või siis lihtsalt ülitundlik. Täna kontoris heljusin teatud mõttes nagu paralleelses reaalsuses. Muremõteteis antidepressantidest eemalduda üritav R on nagu minuga samas ruumis, aga nagu ei ole ka. Vaatame üksteisest mööda. Suhtleme pealiskaudselt. Ma ei oska enam tema asjade peale midagi kosta, ja vice versa... well... üritasin talle selgitada, mis minu olemist mõnusaks teeb, noh, et vb snitti võtta äkki võinii: Lähen koju, panen kõik majapidamises asuvad küünlad põlema (neid on palju), Mari Kalkuni uue kauakestva peale (saadaval spotifys) ja hakkan õhtusööki kokkama. Midagi head. Näiteks ahjukartuleid.
Kuna me vahepeal suhtlesime päris palju igasugustel teemadel, siis küsimus:"Kes on Mari Kalkun?" tekitas minus korraks lühise. Asjadest tasub ettevaatlikumalt rääkida ning mitte eeldada, et kõik teavad kõigest kõike (kuigi võiks ju eksju!), või vähemalt seda, mida mina tean. Nojah...
Ühel hetkel lingib ta mulle psühhiaatriakliiniku teenust, kus patsiendile tehakse lühikesi elektrišokke meelekohtadele. Pidavat pikas perspektiivis ikka abiks olema ja depressiooni leevendama. Kõrvalnähtudeks on lühikesed mälukaotused. Aga. Olles nüüd Stranger Thingsi 2. hooaja ära vaadanud, meenus sellepeale esimese asjana klipp, kus Eli ema sandistati. Käes-jalad kinniseotud, haiglaruumides, tropp suus (vist), andurid peaküljes, ja anti särakat, nii, et naine värises. Ja see oli see sama meetod! Ainult et elektrišokk kestis kauem, aga mitte nii kaua, et inimene tappa. Eli mamps istus pärast seda vahejuhtumit halvatuna kiiktoolis ja kordas kõige olulisemaid märksõnu oma elus, mis aga kahjuks kellelegi peale Eli enda midagi ei tähendanud. Ühesõnaga, veel üks element seriaalis, mis on kooskõlas täitsa reaalse eluga. Oehh. Väga hea sari. R`le aga ütlesin otse, et mina seda protseduuri ei usalda.
Töö on okei, aga viimasel ajal on see väga vastumeelseks muutunud. Kõik need lumehelbekeste vabandused ja nii. Tahaks luua ja lehvitada. Ei taha olla võlts. Jne.
Positiivsematel nootidel ka. Homme on Must Reede! Vähemalt prillipoodides. Ja uusi prille ostma ma lähen. Ainult, et need, mis on moes, on mingid ümmargused enamasti ning hästi suured. Need mulle hästi ei istu. Tuleb pöialt hoida, et saan mingisugused enam-vähem normaalsed. Igaljuhul mitte viimaste moodude järgi. a la Tallinnasse ja Euroopa suurlinnadesse reisimine osutub piinlikuks: Barrista vaatab mu pöördumise peale mulle äraolevalt otsa ning teeb otsekohe koledama kohvijoogi selliseid provintslikke prille nähes :-p. Igaljuhul, kõige peale kokku võiks minna max 150 eur, siis oleksin rahul.
Yeah, viimase aja meelismusa:
